Kivistunud klassik ärkab uuele elule

Eedi V - Tiit Sukk ja Linda - Helena Merzin. Foto: Janek Tischler

Virumaalt pärit kirjandusklassiku Eduard Vilde elu käsitlev lavastus “Kivist külalised” pühib klassikult krestomaatiatolmu ning näitab teda lihast ja luust inimesena.

Eduard Vilde ja Mart Kivastik on mõlemad sündinud 4. märtsil – ehkki 98aastase vahega. Mõlemad on üdini eesti kirjanikud, ajavad ainult eesti asja, ükskõik kus nad parasjagu viibivad.

Mõlemat on nende elu jooksul rohkem või vähem alahinnatud, sildistatud, mõlema teoseid avaldamata jäetud. Mõlema loomingu oluline osa on näitekirjandus.

Vilde 145. sünniaastapäeval kirjutab Kivastik näitemängu “Kivist külalised”. Kirjutab Vildest, aga kirjutab endast ikka ka. Sest näitemängu peategelane ei ole Eduard Vilde, vaid Eedi V.

Kavaleht selgitab seda küll elulooseikadest irdumisega, ent usun siin nägevat ajaülesemat üldistust keeruka saatusega eesti kirjanikest. Liiatigi kõlab Eedi V vägagi sarnaselt Elo Viidingu kirjanikunimega Elo Vee!

Mängu-Vilde

Aare Toikka lavastus vaatleb kirjanikusaatust leebe kõikemõistva muigega. Ka kivisse raiutud kirjanik on kord inimene olnud. Sestap pole ka raamatud laval – küllap ikka Vilde looming – midagi püha ja puutumatut.

Neid lennutatakse õhus, vinnatakse lae alla, neil istutakse ja astutakse. Vajadusel saab kirjandusest tekitada toole ja laudu. Kui raamat põlema süüdatakse, tuhastub krestomaatia ja alles jääb puhas sisu. Silver Vahtre funktsionaalne kujundus, kus põhitöö näikse tegevat arvukad nöörid, on lihtne, kuid kujundiküllane.

Toikka kasutab kunstniku loodud kujundeid maksimaalselt. Lavastuses on kuhjaga vaimukaid leide, ent ükski neist ei jää asjaks iseeneses, vaid allutatakse targalt tervikule.

“Kivist külalised” näitab Vilde elu sünnist surmani, seda sõna otseses mõttes. Huvitav on, kuis lapsepõlvestseenide naivistlikud toonid lavastuse arenedes aina paksemateks värvideks teisenevad, suubudes lõpuks kirjamehe elulõpu-aastate grotesksesse Eesti vabariiki.

Kirjanik Eedi V Tiit Suka kehastuses on lusti ja rõõmuga läbi elu minev päikesepoiss. Lapsepõlve muretud mängud võivad muutuda keerukamateks, kuid mängurigeeni ei kaota Eedi V eales.

Ehkki selline rollilahendus muudab mõned traagikavõimalusega lavahetked lihtsalt peategelase tujutsemise demonstratsiooniks, pole sellestki suurt lugu: kirjaniku elutraagika jõuab publikuni tõrgeteta.

Ülejäänud näitetrupp män­gib arvukaid rolle distantseeruva hoiakuga. Helena Merzini naisrollide teemaks on emalik hoolivus. Hilje Mureli esitada on salalikumad naised, kelle siseilmast ei saa lõpuni sotti ei Eedi V ega publik. Tõnu Oja näitab totaalset mõttevaldamist, lisades luuletaja ja kõnemehe rollides olulise kõrvalpilgu Eedi V saatusele.

Sulev Tepparti mängida on negatiivsemate tegelaste galerii, näitleja lahendab need nappide va­henditega. Kee­rukaim ülesanne tundub ole­vat Markus Lui­gel: trupi noo­rim näitleja peab olema Os­car Wilde’i ja õpe­taja Schmitti rollides vana ja väärikas; tõeliselt kehtestab Luik ennast Jussina, end Poola kuningaks pidava hullu luuletajana.

Jant ja tragöödia

Igati isikupärane on lavastuse heliilm: täpse kohaloluga loob muusik Mart Soo pingestavaid ja mahendavaid helisid.
Mitmekihiline “Kivist külalised” pole neid tükke, mille saladusemaht ainsa vaatamiskorraga lõpuni avaneks. Vaataja tabab viiteid Vilde loomingule, neid tahaks otsida ja leida veelgi.

Jant ja tragöödia on ühtviisi omased nii Vildele kui Kivastikule. Vilde kasutas neid erinevatel loominguperioodidel, Kivastik põimib eri žanrid ühes teoses sujuvalt kokku.

See viib mõttele, et lisaks Wilde’i ja Vilde kaksikmonumendile, millega “Kivist külalistes” tegeldakse, võiks Tartusse mah­tuda veel üks monument: ühe­l pingil istumas Eduard Vilde ja Mart Kivastik.

• MTÜ Kaks Musketäri
• “Kivist külalised”.
• Autor Mart Kivastik.
• Lavastaja Aare Toikka.
• Kunstnik Silver Vahtre.
• Muusik Mart Soo.
• Osades Tiit Sukk, Helena Merzin, Hilje Murel, Tõnu Oja, Sulev Teppart, Markus Luik.
• Lisaetendused 6.-8. augustini Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.