Birgit Remiküll: Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Birgit Remiküll. Foto: Arvet Mägi

Pool suve on läbi, enamik inimesi on pruuniks põlenud ja kauplused reklaamivad juba uusi koolikotte, kuid äsja kooli lõpetanute jaoks on see üks senise elu raskemaid ja tähtsamaid suvesid.

Ja tundub, et otsused, mis on vaja teha, ei saagi otsa. Ka meie maakonnast on väga paljud nende valikute ees, samamoodi ma ise.

Kõigepealt tuli sooritada eksamid ja kool lõpetada, kuid nüüdseks on see kõik juba ammu ununenud, sest tuleviku nimel on tarvis veel tohutult palju valikuid teha.

Praeguseks on valitud kool mõnes suuremas Eesti linnas ja eriala, tänu millele loodame tulevikus lahedalt ära elada, sisseastumiskatsetega kaasnenud pingedki hakkavad vaikselt vaibuma. Kuid kuskil peab ju elama ka.

Esimesed õppetunnid

Õnnelikud on need, kelle sugulastel või peretuttavatel on Tallinnas või Tartus tühjalt seisev korter, kuhu värsked üliõpilased saavad sisse kolida. Natukene kehvem variant on, kui peab ise otsima.

Kuid ei saa öelda, et see poleks kogemus, mis võib anda väga olulisi õppetunde edaspidiseks eluks.

Kui natukene foorumites ringi kolada, jäävad enamasti silma mitmed kuulutused, kus kenad ja korralikud üliõpilased otsivad odavat korterit, mis ei jääks kesklinnast väga kaugele.

Kortereid pakkuvaid kuulutusi on jällegi tunduvalt vähem ja nendestki odavaimad on pesemisvõimaluseta või koolist nelja-viie kilomeetri kaugusel. See sunnib noori pöörduma maaklerite poole, kes nõuavad oma teenuste eest veel omakorda kopsakat rahasüsti.

Aga ka maaklerite käed on seotud, sest nagu nad ise ütlevad, on turg niivõrd aktiivne, et kõik, mis tuleb, läheb kohe ära.

Ja praegu on turul olukord, kus inimesed hakkavad üürihindu lihtsalt üle pakkuma, et mingigi elukoht ruttu leida. Sellist üürikorterite nappust võib võrrelda alles hiljuti elektroonikapoodides olnud digiboksi põuaga, kus hinnad olid kõrged ja poed tühjaks ostetud.

Muidugi on üheks väga arvestatavaks variandiks ka ühiselamud. Kuid tuleb välja, et sinnagi toa saamiseks on meeletud järjekorrad ja ega remonditud ühikatoa hind niiväga soodne polegi.

Lisaks pead kindlasti arvestama võimaliku võõra toakaaslasega, kellel võivad olla harjumused, mida ei oska uneski ette näha, aga eks see tudengi elu olegi üks leppimine ja kompromiss.

Mõnus ootusärevus

Kui elukoht käes, tekib selline mõnus ärevus, mida on kogenud kindlasti kõik, kes on soetanud endale uue kodu või vahetanud lihtsalt elukohta. Võetakse loosi, et toad või voodid korterikaaslaste vahel ära jagada, tehakse plaane, hangitakse tuttavatelt ja sugulastelt puudu jäänud mööbliese ning uuritakse, mida kodust oma uude elukohta võiks kaasa võtta.

Siis tulevad rahamured. Ma arvan, et enamik peatsetest tudengitest – nii ka mina – ei kujuta täpselt isegi ette, kui suureks kujunevad väljaminekud järgnevate aastate jooksul ja kust kõige jaoks piisavalt raha saada.

Esimese aasta tudengeid toetavad enamasti vanemad ning sealt edasi vastavalt võimalustele leitakse ehk juba ise poole kohaga tööots, et vanemate koormat kergendada. Kuid katsu sa siis kõigega toime tulla – töökoha, õppimise, tudengielu ja lisaks veel oma isiklike hobidega.

Kõik peatsed tudengid – olgugi et teha ja muretsemist on palju – küsige endast targematelt nõu, sest väga paljud on enne teid sama tee läbi käinud ja nad ilmselt teavad, millest räägivad.

Ja kõigile teistele tahaksin öelda, et varuge kannatust - tegu on just selle teatud grupi jaoks elu muutva suvega ning igasugune nõu ja jõu kulub meile ära.

Arvan, et hästi kõlab siinkohal ütlus: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.”