/nginx/o/2008/03/07/24628t1h14f6.jpg)
Ka kauged rannad võivad olla väga sarnased kodustega ja pakkuda äratundmisrõõmu – selles veendusin, kui külastasin tänavu suvel Bulgaariat.
Lootuste rannal ehk Ärge unustage tomateid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bulgaaria Musta mere äärne kuurortpiirkond Kuldsed Liivad oli kunagise sotsialismileeri suvitajate Meka ja möödunud sajandi 70.-80. aastate nostalgiat on sellel rannaribal säilinud tänaseni.
Juba Varna lennuväljale maandudes tuli kodune ja tuttav tunne. Viiekorruseliste paneelmajade rajoon meenutas väga spordi- ja kultuurilinna Tamsalu Ääsi tänava elamukogumit. Sarnased Tamsalule olid nii majakarpide ilme kui neid ümbritsev haljastus.
Sõitsin Kuldsetele Liivadele teadmisega, et külastan Varnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat peene kollase liivaga mereranda, millel pikkust ligi neli kilomeetrit ja kus kullakarva rannariba laius ulatub kohati saja meetrini. Merevesi on selge ja puhas ning suvekuude keskmine veetemperatuur on 24 kraadi ringis ja õhk vähemalt kolme kraadi võrra kuumem. Kuldsete Liivade ökoloogilist puhtust on rahvusvahelise sinilipu vääriliseks hinnatud.
Kohapeal sain targemaks, et praeguse Bulgaaria aladel, muistsete traaklaste kunagisel kodumaal, sepistati maailma esimesed kuldehted ja valmistati esimest korda ka veini.
Merevee puhtust ma kahtluse alla ei sea, aga rannaliiv sisaldas hulgaliselt nii purunenud merikarpide tükke kui olmeprügi. Alates suitsukonidest ja lõpetades paberi ning plastikuga.
Kuid olmeprügi on omane paljudele randadele, kuhu päikesekummardajad oma invasioone teevad.
Veelgi kodusemaks muutis minu jaoks selle Bulgaaria rannikuriba aga suvitajate seltskond, mis keelekasutuselt ja käitumiselt osutus sarnaseks nende inimestega, kes peesitavad Kunda, Loksa ja Peipsi liivarannal.
Sotsialismileeri kokkuvarisemisega paarkümmend aastat tagasi kannatas tublisti ka Bulgaaria turismimajandus. Endiste vennasriikide kodanikele avanesid uued rannad nii Vahemere ääres kui mujal maailmas ja üleminek ühelt ühiskonnakorralt teisele kujunes Bulgaaria kuurortidele valuliseks. Üheksakümnendatel näksis vanu kuurordihooneid ajahammas ja uued olid visad kerkima.
Kuid siis jõudis turisminduse taassünd ka Bulgaariasse ja viimase kümmekonna aastaga on uusi hotelle Kuldsetele Liivadele tekkinud nagu seeni. Tundub, et planeeringule pole sageli mõeldud. Maksab mentaliteet: mida rohkem, seda uhkem. Aga osa hotelle on välimuselt sama uhked nagu Prantsuse Rivieras. Tihedalt üksteise ligi pikitud hotellide lokaalides käib vilgas päeva- ja ööelu.
Neile, kes soovivad pidu panna, on tegevust kõigiks ööpäeva kahekümne neljaks tunniks. Söödava ja joodava hinnad on taskukohased.
Eriti arenenud Euroopa riikidest tulnud turistidele. Aga ilmselt ka bulgaarlaste suurele sugulasrahvale venelastele. Ka neile Venemaa elanikele, kellele Sotši päikese all enam kohta ei jätku. Bulgaarias on odavam puhata kui Sotšis, rääkis mulle Andrei, kes koos perega oli tulnud Kuldsetele Liivadele põhjamaisest Murmanskist.
