Kui Vaike Otstavel veel koolis käis, meeldis talle väga ka apteekri töö, aga kuna keemia talle eriti ei istunud, juhtus nii, et kui ta 1959. aastal Jõgeval keskkooli lõpetas, astus arstide suguvõsast sirgunud neiu hoopis Tartu ülikooli stomatoloogiaosakonda.
“Ei saa võrrelda praegusi õpinguid ja õpinguid minu ajal – kui mina läksin ülikooli 1959. aastal, oli ikka praktiliselt kolm aastat põhirõhk parteiajalool, poliitökonoomial, ajaloolisel materialismil ja igasugustel muudel sellistel ainetel,” rääkis Vaike Otstavel.
“Meie õppejõud Makarov ütles, et teist ei saa mingit arsti, kui te ei tea poliitökonoomiat ega ajaloolist materialismi,” pani öeldu Otstaveli veel praegugi muigama.
Esimestel aastatel õppisid stomatoloogid koos teiste raviarstidega – loengud olid tihti koos ning koos prepareeriti laipu. Õige pea aga lubati tulevased hambaarstid ka hammaste ligi.
“Algul olid suured kipsist valmistatud mudelid, mille peal õpetatakse prepareerimist ja igasuguseid ravivõtteid, näiteks kanaliravi. Pärast tulid kipsi valatuna väljatõmmatud hambad ja siis viimastel kursustel olid praktikumid inimeste hammaste peal juhendajate valvsa pilgu all,” meenutas Otstavel.
Pärast viit aastat ülikoolis läksid stomatoloogid internatuuri, mis Otstaveli sõnul oli sisuliselt juba hambaarstina töötamine. Seejärel anti kätte stomatoloogi diplom ja suunati noored hambaarstid tööle.
“Meile anti valida kohad, kuhu tööle asuda. Kõik olid praktiliselt maakohad, välja arvatud Kuressaare ja Võru. Mina töötasin kolm aastat, nagu ette nähtud, Koerus,” jutustas ta.
Pärast abiellumist kolis Vaike Otstavel Rakverre ja asus siinsete elanike hambamuresid kirurgiakabinetis leevendama.
“Ma ei nimetaks ennast kirurgiks, praegu saab näo- ja lõualuu kirurgiks viieaastase põhiõppe ja kolm-neli aastat kestva residentuuri järel,” täpsustas Otstavel ning sõnas, et tema tegeleb kirurgiaga rohkem sellepärast, et talle see lihtsalt meeldib.
Oma roll on Otstaveli kirurgiakabinetti tööleasumises kindlasti ka Koerus veedetud tööaastatel ja praktikal, sest kohapeal tuli lahendada kõik patsientide mured.
“Ma ei saatnud mitte ühtegi haiget Paidesse. Ega sealgi ei olnud spetsiaalset kirurgi, olid lihtsalt kogenud hambatohtrid,” rääkis Otstavel, kuidas sel ajal pidi ja saigi kõik kohapeal ära tehtud.
Praegust tööd kirurgiakabinetis ei saa Otstaveli sõnul võrrelda aastakümnete taguse ajaga. “Praegusel ajal ei näe meie kabinetis lõualuumurde, kuna nende ravi on tsentraliseeritud Tallinna ja Tartusse.
“Teatud aastatel oli lõualuumurdusid väga palju. Natukene pidurdus nende arv siis, kui tuli nõue mootorratastel kiivreid kasutada,” selgitas ta.
Nüüd tegeletakse kirurgiakabinetis hammaste eemaldamisega ja tehakse väiksemaid kirurgilisi protseduure, nagu näiteks suusisesed lõikused hamba juurepõletikust lähtunud mädaniku puhul.
Hambakirurgina töötav Vaike Otstavel tegeleb ka päris pisikeste mudilastega.
“Paarkümmend aastat tagasi töötasin teatud päevadel koolis, siis oli ikka üsna masendav esimese klassi laste hambaid näha,” jäi Vaike Otstavel mõttesse ning lisas, et ei tea, kas põhjuseks on reklaam ja tõhusad hambapastad või pööratakse enam tähelepanu hügieenile, aga tänapäeval näeb pigem ilusaid hambaid.
Mudilaste jogurtihambad
Samas on hambaarstide seas võetud kasutusele mõiste “jogurtihambad,” kirjeldamaks väikelaste lagunenud hambaid.
“Tulevad teinekord nelja-viieaastased lapsed, kellel esihambaid ei ole, on ainult mustad hambajuured,” kirjeldas Otstavel ning ütles, et ka Rakvere hambapolikliinikus on arstid teinud palju kõneainet pakkunud Coca-Cola-katset.
“Oleme hoidnud väljatõmmatud hammast paar nädalat Coca-Cola sees ja hamba pealispind, vaabapind, mis muidu läikiv ja täiesti terve, on hiljem täiesti krobeline,” rääkis Otstavel ja soovitas lastel juua pigem vett, teed ja naturaalseid mahlu. Ilmselt käib täpselt sama soovitus täiskasvanute kohta.
Kui aga suus on täiuslikult särav hambarivi, ei leia Otstavel midagi halba selles, kui hammastele kaunistus paigaldatakse. “Aga kui on defektidega hambad, siis ei sobi see kivikene sinna mitte sugugi,” rõhutas stomatoloog hammaste eest hoolitsemise tähtsust.
Harjumus hammaste eest hoolt kanda peaks alguse saama kodust. “On ilusaid, lastele mõeldud hambaharju ja elektrilisi hambaharju, mis väga meeldivad lastele ja kindlasti puhastavad paremini,” selgitas Otstavel.
Tema enda pisike tütrepoegki eelistab elektrilist hambaharja. “Minu juures on tal tavaline hambahari, aga ta ütleb ikka, et tahab sellisega pesta, mis kodus on – kodus on elektriline.”
Magavad patsiendid
Et Vaike Otstavel on hinnatud hambaarst, näitab seegi, et konsultatsiooni tuleb anda isegi vastuvõtuvälisel ajal. “Tänavalgi tuleb anda nõu.
Mõni teeb suu lahti ka, siis on natuke piinlik. Vahel poes järjekorras avab mõni suu ja ütleb, et vaata, mul siin või seal on hambaauk,” muigas Otstavel heatahtlikult.
“Siis mul tuleb alati meelde oma günekoloogist õe ütlus, et küll on tore olla günekoloog, mitte stomatoloog,” mainis ta.
Olgugi et hambaarsti toolis patsientidele ka pisut haiget tehakse, ei ole Otstavelile kordagi kallale tuldud, on hoopis tukastatud. “No alguses tegin ikka väga õrnalt ja ettevaatlikult, nii et tudengipraktikumide ajal jäid patsiendid tihti magama,” rääkis Otstavel.
Samuti võib tema kabinetis näha mõneaastaseid lapsi, kes tooliga sõitma ja mängima ning hambaarstiga tutvuma on tulnud. “Emad tulevad tihtipeale siia ja ütlevad lapsele, et ära karda, haiget ei tehta. Aga miks peaks lapsele üldse hirmu ja valu mainima. Laps peab maast madalast olema harjunud hambaarstiga,” selgitas Otstavel ning täpsustas, et sellistel külaskäikudel tegeldakse üldiselt ainult hammaste ülelugemisega.
Seda, et hambaravi kallis on, tunnistab ka Vaike Otstavel. “Rahapuudusel eelistatakse tihti hamba eemaldamist ravile, sest näiteks juureravi on tõesti kallis,” nõustus Otstavel. Kui hambaaugud lasta plombeerida õigel aja, on ravi tunduvalt odavam ja ei teki vajadust juureravi järele. “Just need pisiaparaadid ja ühekordsed vahendid, mida vaja on - kui tuleb arve kakskümmend tuhat krooni ja kaup peopessa mahub, ei saa öelda, nagu hambaarst nüüd suurt kasu teeniks,” sõnas Otstavel.
Maasikad ja herned
Vabal ajal toimetab Vaike Otstavel aga oma maamaja aias. Seal on täitunud tema ammune unistus – peenrad maasikate ning hernestega.
“Kui ma ainult Rakveres elasin, siis mõtlesin alati, et oleks mul oma maasika- ja hernepeenar. No nüüd on mul maal nii palju seda maasika- ja hernepeenart ning kõike muud, et tuleb hakata piirama,” arvas ta ning lisas, et samuti meeldib talle tegeleda oma kahe tütrepojaga.
Seda, et aeg oleks pensionile minna ning iseendale aega leida, on Otstavel mõelnud juba mõnda aega.
“Kui praegu tuleb mõni patsient, kes oli koolilaps, kui ma koolis hambaid kontrollimas käisin, oma suurte lastega siia ja ütleb, et oo, teie veel töötate, siis on mul pisut piinlik,” rääkis Otstavel ning ütles, et Rakvere hambapolikliinikusse ei taha noored stomatoloogid kohe kuidagi tööle tulla.
“Ma usun, et Rakvere linn oleks elamiseks väga meeldiv koht, aga eks noored tahavad palju muljeid ja väga head palka, mida teenib näiteks Soomes,” mõtiskles ta noorte lahkumise põhjuste üle.
Senini on Vaike Otstavelit pensionile siirdumisest tagasi hoidnud armastus oma töö vastu ning meeldiv kollektiiv.
“Olen alati rõõmuga tööle tulnud, küllap mul siis on õige eriala. Ka ei ole patsientide puudust ja siinsete töökaaslastega on rõõm koos töötada,” ütles ta naeratades.
Tütar Liis Otstavel
Ema suudab teha kõiki asju suure armastuse ja soojusega. Ta on õpetanud meile ausust, kasvatanud meis vastutustunnet, töökust, kohusetunnet. Ta suudab alati olla toeks, ka asjades, mis talle endale ei pruugi meeldida. Lapsepõlvest on jäänud meelde üks väga hea lause, mis kehtib väga paljudes olukordades: “Üksinda ei saa kakelda”. See oli alatine vastus, kui üks lastest läks teise peale kaebama, ja nii lahendasimegi kõik omavahelised nagelemised.
Vaike Otstavel
• Sündinud 1941. aastal.
• 1959. aastal lõpetas Jõgeva keskkooli.
• 1964. aastal asus tööle Koeru.
• 1967. aastal asus tööle Rakverre kirurgiakabinetti.