Käes on jälle laupäev – päev, mille usin Nõukogude inimene pühendas oma kodu koristamisele. Kindlasti leidub neid, kes regulaarselt koristavad laupäeviti ka tänapäeval, kuid ilmselt peavad paljud kõigepealt tolmuimejale asjade lõputus meres teed rajama.
Praegusel ajal on laupäevad kujunenud vist pigem poodlemise kui koristuspäevaks. Koju maabuvad üha uued ja uued asjad, aga ega vanad selle peale veel välja koli.
Ja siis polegi midagi imestada, kui inimene otsib üha rohkem tegevust väljaspool kodu, sest ta ei mahu enam asjade kuhjade vahele ära, või vaevleb üha põnevamate allergiate käes.
Lohutuseks tuleb jälle poodlema minna …
Liiga palju asju
Tänapäeval leidub üha vähem kodusid, mis ei upu
asjadesse. Kusjuures ühtaegu on asjad märkamatult vallutanud
nii rikaste kui ka vaeste kodud.
Üksnes keskmisest jõukamatesse kodudesse sisenedes ei pruugi träniuputus
silme eest kirjuks võtta, kuid pilt on petlik – neil on lihtsalt rohkem ruumi, kappe ja panipaiku, kuhu esemed ära peita.
Läbi on see Nõukogude aeg, kus hoiti absoluutselt kõik asjad alles, iga niidijuppki pandi tallele. Kõike võis vaja minna, kui mitte kohe, siis kümne aasta pärast kindlasti. Kappides jätkus ruumi küllaga – enamik oli ju omale soetanud mahukad sektsioonkapid.
Nüüd aga on rahulolevamad need, kes suudavad oma koju võimalikult vähe asju muretseda ja võimalikult palju minema visata.
Mina mäletan oma nõukaaegsest lapsepõlvest, et poest tahtsin osta vaid värvilisi hernekomme, sest kõik muud asjad olid igavad ja hallid.
Nüüdsel ajal pole seevastu “muret”, et last poes miski ei ahvatleks. Nii kui laps sünnitusosakonnast koju saabub, pole kaugel enam ka mänguasjamäed. Iga sünnipäev ja jõulud lõppevad tohutu koguse uute asjadega.
Kogu oma senise elu jooksul olen tauninud lastele sünnipäevaks raha kinkimist. Nüüd aga saan aru, et praeguses asjastatud maailmas on kõige õigem kinkida just väiksemõõdulist raha, mis ehk lapsevanema soovitusel kulub vajaliku ja praktilise ostmiseks.
Näen ise väga hästi oma laste pealt, kuidas mänguasjad on olemas, aga enamikuga neist üldse ei mängita.
Osta vähem
Briti täiuslikem koduperenaine Anthea Turner seisab igas oma saates silmitsi kodudega, mis on täidetud liiga paljude normaalset elu takistavate esemetega.
Tema soovitus on visata halastamatult minema kõik, mida ei kasutata ja millel puudub sentimentaalne väärtus. Panipaikades hoiustatud esemed, mida pole kaks aastat vaja läinud, soovitab ta kodust likvideerida. Ka kingitud, kuid kasutuskõlbmatuid esemeid pelgalt viisakusest kinkija vastu ei tasu alles hoida.
Ühtpidi on muidugi teleekraanilt tore vaadata, kuidas inimesed tonnide viisi rämpsust vabanevad, teisalt aga tekib küsimus, et kuhu see siis kõik läheb.
Maismaale enam prügi ei mahu, suur osa merest on ammu prahti täis.
Loodusele on tegelikult kasulikum, kui prügi jääb inimese koju paigale. Nii et karistuseks kõikide nende asjade kokkukuhjamise eest võib-olla peakski inimene elu lõpuni tavaarilaos elama?
Õnneks annavad päris paljud oma asju ka taaskasutusorganisatsioonidesse või -poodidesse.
Hea, et selliseid kauplusi on välismaiste kaltsukate kõrvale üha rohkem tekkimas. Viimati Rakveres käies ostsin näiteks Vahejaamast oma pojale ühekroonise laste tainarulli. Poiss mängis rulliga terve päeva, võttis isegi vanni kaasa ja lõunauinakul kaissugi.
Kui ka mõni teine lelu nii palju tähelepanu saaks, oleks tore.
Soovin õnne neile, kes tahavad täna koristama hakata ja saavad kohe tolmuimeja või põrandaharja kätte haarata, ilma et peaks nuputama, kus võiks olla hulga asjade õige koht.
Siinkohal tuletan meelde ka koristusguru Anthea Turneri soovituse: kõige paremad puhastusvahendid on tavaline äädikas, sooda ja vesi.
Mida vähem keemiat, seda parem. Oma kogemustest lisan, et parim kraanikausipuhastaja on poolik sidrun.