Roos on roos. Gertrude Stein tuleb Palmsesse

Anne Veesaar ja Kersti Kreismann. Foto: Meelis Meilbaum

Palmse mõisas esietendus 8. augustil “Gertrude Stein saatjaga”, mille tegijate naiskond lubab näidata ehedat suhtedraamat.

Mis lugu on “Gertrude Stein saatjaga”?

Lavastaja Vilja Nyholm-Palm (VNP): See on ühe ameerika näitekirjaniku Win Wellsi näidend kahest kunagi päriselt elanud daamist. Gertrude Stein oli kirjanik ja Alice B. Toklas tema ümmardaja, masinakirjutaja, koristaja, teener, aednik, kokk, kirjastaja ja armastaja.

Tegu on sellise lesbipaariga. Selle loo jutustamine algabki hetkest, kui nad omavahel tuttavaks saavad, ja lugu lõppeb sellega, kui nad mõlemad on lõpuks teispool tähti.

Miks see lugu?

VNP: Sellepärast, et see on väga ehe suhtedraama. Suhe on suuresti hoolimine, armastus ja kooselu, mis on igal ajal inimestele olulised. Ma arvan, et sellist pühendumust teineteisele otsitakse elus kogu aeg, sellepärast elataksegi.
Kuidas jõudis see näitemäng teieni?

Näitleja Anne Veesaar (AV): Tegelikult mina otsisin ühte lugu Samuel Frenchi agentuuri kataloogist. Otsisin väikseid lugusid, mida Palmse mõisas saaks mängida. Mulle tundus see kohutavalt intrigeeriv – tegemist oli kahe naisega, ja siis oli kirjeldus seal kataloogis juures, millest see lugu on. Selgus, et see on Eestimaal näitemänguagentuuris olemas, inglise keeles.

Ma võtsin selle teksti, lugesin läbi, niipalju, kui ma aru sain. Ma sain aru, et tegelikult on see ikkagi armastuslugu, sõltumata sellest, et tegemist on kahe naisega. Vahet ei ole, kas on mees ja naine, mees ja mees või kaks naist.

Siis ma palusin ühel sõbral, et ta hakkaks seda tõlkima, et ma sellest aru saaksin. Andsin nii mõnelegi inimesele lugeda.

Teadlikumad inimesed teadsid Gertrude Steini, Alice B. Toklast. Eesti keeles oli ilmunud “Alice B. Toklase autobiograafia”, mille kirjutas Gertrude Stein. Ma lugesin selle läbi. Mulle tundus see materjal nii väärtuslik, et seda tuleb teha.

Miks on Gertrude Steini rollis Kersti Kreismann?

VNP: Gertrude Stein oli väga võluv, ta võlus inimesed ära oma šarmantsuse, hääletooni, vestlemisoskuse, lahtise isiksuse, teatud geniaalsusega. Ma arvan, et Kerstile see väga sobib.

Näitleja Kersti Kreismann (KK): Mind kutsuti tegema seda näitemängu. Ma ei ole väga hea teatritekstide lugeja. Kui ma seda esimest korda lugesin, polnud ma veel sellest tekstist päris lummatud.

Kuna ma olin teadlik nendest naistest, siis hakkas see teema mind järjest rohkem huvitama, otsisime lisamaterjali. Seda armsamaks ja selgemaks ka see näidend muutus. See on tore suvine töö olnud. Oleme nüüd põnevil, kuidas publik selle vastu võtab.

Kui palju peaks publik teadma Gertrude Steinist ja Alice B. Toklasest?

AV: Kui ta ka mitte midagi ei tea, siis ta saab tegelikult teada. Aga seda rohkem oskab ta välja lugeda, kui ta teab. Ta saab rohkem teada, oskab rohkem tähele panna ja seostada.

KK: Ma arvan, et igal juhul on selle etenduse vaatamine intrigeeriv. Kui mina ei teaks ja vaataks seda lavastust ning loeks kavalehte, kus üht-teist selgitavat on kirja pandud, siis mul tekiks tahtmine sellest teemast veel rohkem teada saada.

Kui palju te ise neist inimestest enne teadsite?

KK: Üht-teist ikka. Kõige kuulsam lause, mida tsiteeritakse, mille pärast on Gertrude Stein kuulus, on “Roos on roos on roos on roos”.

See on selline firmamärk ja vapilause sellelt kirjanikult. Mina olin lugenud eesti keeles ainsana ilmunud raamatut Gertrude Steinilt “Alice B. Toklase autobiograafia”, mille ta kirjutas teisest naisest, aga loomulikult kirjutas ta seal põhiliselt endast.

Üht-teist on kuulda olnud küll, aga kindlasti ikka Eestis vähem kui mujal maailmas. Mujal on mõlemad naised väga populaarsed ja see raamatute ja uurimuste hulk, mis on Gertrude Steini teoste kohta kirjutatud, on väga aukartustäratav. Ta ei olnud ühe raamatu autor, sugugi mitte.

AV: Mina tunnistan ausalt: ma ei teadnud mitte midagi. Ma ei olnud isegi seda nime kuulnud. Näitemängu kaudu jõudsin nii paljudele asjadele lähedale. Lünk oli hariduses.

Kui oluline on tükis lesbisuhe, millest tutvustustes palju räägitud?

VNP: Tegelikult on see kõige rohkem kahe inimese vahelise hoolimise, armastuse ja pühendumise lugu. See on sellise suhte kujunemine ja pühendumine ja tunnete väljendus. Seda, et see on just lesbisuhe, me otseselt ei lahka, me ei pööra sellele tähelepanu. Eelkõige on see inimlik suhe.

Kunstnik Ann Lumiste (AL): Väga mitmekihiline. Üks kiht on see armastuse ja hoolimise lugu. Samas on see ka ohudraama: kõik see, mis meil täna olemas on, võib olla väga üürike, see võib kaduda. Väga mõtlemapanev mitmeti.

AV: Juhtus lihtsalt, et nad olid lesbid, midagi ei ole teha.

AL: Ajaloolisus on nagu võrk selle taga, selle kaudu võib saada suuremaid teadmisi kultuuriloost. Teema ei ole selle kaaluga asetatud. Kartma küll ei pea.

AV: Armastust ei tohi ju karta.

AL: Igal inimesel on siit leida midagi enda jaoks.

AV: Elus ei juhtu tihti, et sa leiadki üles oma teise poole ja sa jääd temaga kokku, “kuni surm meid lahutab”.

AL: See on meeldetuletus, et see on võimalik.

Kuidas mõjub lavastusele mänguruum Palmse mõisas?

VNP: Muidugi, mõisaõhkkond on väga hea ja kasulik.

AV: Väga lahke Palmse mõisast, et nad lubavad meil siin niimoodi mööbeldada ja asju ringi tõsta.

AL: Kindlasti väga luksuslik ja stiilne.

AV: Publik on lähedal, siin saab nüansside ja detailidega mängida.

Mullu tegite “Armast luiskajat”. Mis saab järgmisel suvel?

AV: Nüüd ongi läinud seda rada, et kunagi elanud kuulsate inimeste armastuslood on teist aastat järjest. Mine tea, neid lugusid ja kirjavahetusi on ju ka Eesti kuulsate tegelaste vahel ja maailmas palju veelgi.

Me ei tahaks lõpetada seda teemat. Me ei ole küll mõelnud, mis järgmisel suvel tuleb, aga mõtteid on sahtlis ja portfellis.

Teater

• “Gertrude Stein saatjaga”
• Autor Win Wells.
• Lavastaja Vilja Nyholm-Palm.
• Kunstnik Ann Lumiste.
• Osades Kersti Kreismann ja Anne Veesaar.
• Etendused 8.-26. augustini Palmse mõisas.