Urho Rättel: Kiitkem ka vastaste tugevaid külgi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urho Rättel
Urho Rättel Foto: Erakogu

Lugupeetud hr Kutser. Ma ei ole tankist – NLi ajal ei olnud mul ei aega ega tahtmist minna seda sõjaväge teenima. Ei pagenud kusagile peitu, lihtsalt ei läinud ja kõik. Seega tankist ei tea ma midagi. Ja kui teil on tunne, et reformierakonnal on tankiarmee tankistidega – siis minu teada Eesti vabariigi kaitseministeerium alles plaanib tankide ostu.


Arvate, et artikli kirjutas minu eest mõni reformierakonna esindaja? Siis, oletan, oleks lugu palju läbimõeldum ja ajakirjaniku poolt kokku pandud ja ilma vigadeta, mida te leidsite. On ju nii?

Kirjutan, mida arvan

Kirjutasin seda, mida arvan mina. Seisan vastu teie artiklile ilma erakonnata enda seljataga. Erinevalt teist olen erakonnavaba inimene ja kirjutan oma mõtteid ise, kooskõlastamata neid enne ülevalpool.

Miks ilmus minu lugu Virumaa Teatajas nii hilja? Põhjus on proosaline – loo tuum sai valmis, aga kahjuks juhtusid siis minu jaoks kurvad sündmused – mõne nädalaga olin sunnitud matma kolm mulle väga lähedast inimest, internetti minna ei olnud aega.

Siret Kotka artikkel ilmus 8. juulil, teie oma viis päeva pärast minu oma. Ja teie artikkel on tulnud suisa Tallinnast – meisterdas meeskond.

Oma loo lõpus te kirjutate: “Huvitav, kas Urho Rättel räägiks teistsugust juttu, kui probleem idapiiril ei oleks lahenenud? Kas ta vaikiks endiselt? Seda ei saa me kahjuks või õnneks enam kunagi teada.” Mis tähendab, kas vaikiks endiselt?

Rahuldamaks teie uudishimu vastan: ma oleks teinud kisa ja ettepanekuid edasi, olukorra lahenemiseni. Lihtsalt lõpuks läksin seda teed. Tee kirjadega kõiksugu instantsidesse kujunes tupikteeks.

Ja ma ei olnud ainus, vaadates saadud toetuskirju – proovinud olid vihjamisi seda valitsuses ajada ka paljud ettevõtjad, keda piiriprobleem teravalt puudutas, aga vastuseks oli vaikus.

Jah, mu artikkel ärritas nii mõndagi, ka maavanemat (kuigi teda mitte niivõrd artikkel, kuivõrd allkirjastatus) – ja see oli tahtlik, sest olen kaheksa aastaga aru saanud, et teisiti asi ei liigu.

Soome võitis ju Eurovisioni samuti alles siis, kui saatis sinna kõige absurdsema bändi Lordi, aru saades, et nagunii midagi ei muutu. Aga näete, võit tuli.

Huvitav muidugi, et teil oli aega lugeda kokku isegi tähemärgid. Kust te oma kiire elu kõrvalt selleks aega leidsite?

Maavanemat ma ülivõrdes ei kiitnud, lihtsalt kirjutasin, nähes, kui hoogsalt asusite pärast skandaali teda mudaga loopima. Kui ma kedagi valin, siis mitte erakonda, vaid inimest.

Ja mul on õigus kaitsta seda, keda valinud olen. On ju nii?

Ja ka temalt küsida, miks on nii? Kui ma küsisin, mis juhtus ja miks, sain valijana vastuse, mis mind rahuldas. Ja ei olnud plaani asja teravamaks ajada.

Miks ma muud edasi ei kommenteerinud seoses ametinimetusega? Esiteks läks minu andmetel lehte maavalitsusest õiend sel teemal. Oma kommentaari – mõistan maavanema otsust ja ei kommenteeri – ajal olin teadlik, et õiendus saadeti toimetusele.

Liigun mööda Venemaad tööasjus, seda tihti üle mitme ajavööndi, ja ei lugenud netis lehti. Mingi aja möödudes sain teada kogu loo, tagantjärele oli siis mõttetu kirjutada veel kord midagi – nagu mainisin, soovisime lugu lõpetada. Ja pealegi selle tõttu, nagu näete, tõstatati Eestis veel üks terav probleem.

Lühike pink

Eesti poliitikamaastiku varumängijate pink on ju lühike – miks pagan te siis omavahel nii nääklete nagu haug, vähk ja luik? Küsin seda kui tavakodanik. Kas tõesti on teil kõigil tähtsam saada mingi enamus kusagil? Saada omade ring kokku? Miks ei taha te laua taha istuda ja küsida – mehed, aga kuhu suunas me seda riigivankrit ikkagi veame? Ehk paneks õlad kokku? Reformi pooldatakse, et kesk ei pääseks võimule. Keski minnakse, sest reform on tüüdanud. Jabur olukord ju!

Kui panna kokku kahe leppimatu erakonna tugevad küljed – saaks ju tugeva väärika riigi, kas pole? Savisaare teod, suhted, oskus lävida idanaabriga, mis reformil seni puudub – ma pean neist lugu (erinevalt teist, hr Kutser, oskan ma lugu pidada ka vastaspoole plussidest).

Oma artiklis ei hoia ma kellegi poole, jah, kiidan inimeste tegusid, olenemata erakonnast. Miks ei suuda ka teie leida vastaspoole häid külgi, miks on vaja vaid vaadata ja muda loopida?

Keskerakond tahab tulla võimule, et korralagedus lõpetada – mehed, tulge, tehke, võitke häälteenamus. Kui lõpetate, olen esimene, kes tuleb teie kätt suruma – ilma naljata. Aga enne öelge rahvale, mis korralagedused konkreetselt lõpetate ja ega teil ometi pole plaanis muid asju korraldada?

Kui arvate, et mind peaks ärritama, et julgesite mind argpüksiks nimetada – eksite. Argpüksina ei oleks ma iial julenud ei kritiseerida õiguskantslerit, poleks julenud hinnata teie erakonna inimeste häid külgi ega kirjutada vastuartiklit teie erakonna poolt pr Kotka allkirjastatud loole.

Minu arvamuslugu ei olnud pr Kotka kui daami vastu, vaid selle pikale veninud mudaloopimise vastu.

Toimetuselt: selle kirjatükiga toimetus lõpetab selle teema käsitlemise.

Tagasi üles