Kiri: Lapse lappimine ... ehk Milleks siis sugulased ongi

Foto: Caro / Scanpix

Kui suured otsustavad lapse pooleks teha, siis peab vanaemal olema saja aasta tarkust, et linna tagasi saata üks terviktütarlaps.

Mida selleks vaja oleks? Kindlasti üks paik, kus kõik on püsinud muutusteta ja iga nurk ja sopp toob taasavastamisrõõmu.

Siis saab teleka kinni panna ja ei pea vaatama, kuidas tige “rabarbera” koos oma kirgedega tormab ja kõiki riidu ajab.

Hea, kui saab üles tõsta klaverikaane ja harjutades hakkab “Hiiretipsu” lugu viisi võtma. Hea, kui saab sahtlist võtta mitu aastat tagasi sinna pandud karbi igasugu kleepimis- ja voltimismodruga ning lisada sinna uut kunsti.

Hea, kui pannkoogitainas tuleb ikka samasugune ja koogid ka. Hea, kui saab mööda tuntud teed väikese poe poole kõmpida ja tagasiteel jäätist limpsida.

Hea on, kui saab koos vanaemaga minna sõbranna aeda, põõsast marju suhu ja topsi panna ja võrkkiiges lebotada.

Hea on võtta riiulist tuttav “Metsamuinasjutud” ja tellida vanaemalt üks unejutt või lugeda ise suurde voodisse magama pandud “isiklikule loomaaiale”. Hea, kui saab hommikul teha suurele onule ukse vahelt “böö” ja siis kiiresti minema putkata, tsiteerides “Madlikest”, kus “tatikad saavad kitli peale”.

Väga hea, kui saab istuda onu ja väikese onutütrega mugavasse autosse ja sõita mõisapreilit mängima, uidata kauni mööbli keskel mõisas ja pööningul ja rooside ja põlispuude vahel pargis, lahendada metsamuuseumis ülesandeid ja lõpetada õhtu Bonzo laulu kuulates.

Väga hea on võtta ette randasõit teise pisikese sugulasega ja hullata unustuseni merevees, olla lapsehoidja ja teha tuhat suvevaheajale nii omast asja.

Väga hea, kui saab sõita väikese onupoja juurde, uurida kangastelgedel valmivat triiburiiet ja kiikuda tuttaval päriskiigel.

Teha koos teiste lastega üks ritv ja õpetada neile vahukommide grillimist lõkkel. Hea on kuulata viljapõllu kohinat ja öist kähriku haukumist ja vaadata, kuidas kombain vilja võtab.

Õhtul on hea sorida väikese vanaema kapisahtlis ja nuruda sealt välja vaipu nukumajja ja veel pisiasju, mida lihtsalt võib ühel tütarlapsel vaja minna.

Väga halb on rippuda telefoni otsas ja minna veel rohkem katki, sest suured ei oska ja väike ei küüni arusaamiseni, miks hästikorrastatud maailm ei toimi.

Siis tulevad appi kavalus, valed, manipuleerimisoskus, ja kui midagi muud ei aita, siis jonn ja kurb nutt.

Ole sa nii tubli, kui oled, saa kiituskirju, laula ennast ettevalmistuskoorist põhikoori või tee, mida sa tahad. Suurte kõrvad on lukus mis lukus, nende ego nii suur, et iseenda hea olemise nimel on valmis hävitama ja teist poolt pulbriks tegema.

Ja vanaema paneb käed kõrvadele, et ei kuuleks halba, suu kinni, et ei räägiks halba, ja silmad kinni, et ei näeks halba.

Hea meelega mähiks lapselapse udutekki ja lendaks kaugesse lilleriiki, kus väikesed haldjatüdrukud tantsivad ja laulavad. Kuid vanaema on vana ja ta teab, et sellist riiki pole olemas.

On tavaline maa, kus kehtivad suurte tehtud seadused ja dogmad ja kus ei valitse kümme käsku. Sellele vaatamata võtab vanaema nõela ja niidi ja jätkab lappimist. Selleks ta ju vana ema ongi.