Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/08/05/217011t1h546f.jpg)
Kulutame miljardeid sisejulgeolekule, kuid kuritegevus kasvab majandussurutises ikkagi, 2% SKPst läheb riigikaitsele, vastu saame suurnaabri relvastuse tipu. Peame ühiskonna vaenlasteks narkareid ja prostituute, kes varastavad ja levitavad aidsi, näeme rahvavaenlasi vene keelt kõnelevates elanikes, kardame kõike ümbritsevat, millest ei suuda aru saada ja mida kontrollida … Miks?
Edukas ja tark riik selliselt ei käituks, aga meie käitume. Lisaks sellele, et tegeleme enese hävitamisega (alkoholism, enesetapud, kurjategijad teedel ja tänavatel jne), laseme laiskusest ka oma loodusel ennast hävitada - looduse äkknähtused on meile alati suurüllatuseks ja katastroofiks.
Arvame, et Estonia hukk, Pärnu üleujutused, metsade ja turbaväljade põlengud on meid palju õpetanud ja sellisteks olukordadeks ette valmistanud, aga siin me eksimegi. Me ei oska kõige lihtsamat - teatada eriolukorra lähenemisest, olgu siis sõjalises või looduskonfliktis. Rõhutan, et mitte konfliktiks valmistumist - planeerimist, relvastumist ja hulga raha kulutamist -, vaid elementaarset selle saabumisest teavitamist. Pole ju võimalik, et Lääne-Viru ühes külas möllab torm, aga sellest 30 km kaugusel naudivad inimesed suverõõme - ujuvad, grillivad või mängivad -, aimamata, et kümne minuti pärast nad enam koju ei pääse ja autod, majad, puud muutuvad lausa eluohtlikuks.
Näiteks Soomes toimus pühapäevaste tormide ajal mitu kontserti ja festivali. Poris Sonisphere festivalil lendas lava katus publiku sekka ja üle 40 inimese sai vigastada. Soomlased on kaevanud oma riigi juba kohtusse, miks neid tormi tulekust ette ei hoiatatud.
Tuhandeid majapidamisi on siiani elektrita, ümberringi on palju abituid ja õnnetuid inimesi. Ja seda ajal, kui elame avatud inforuumi ja sotsiaalmeedia ühiskonnas.
Telerid näitavad tuhandet kanalit, raadio kuulamine autos on kohustuslik nagu turvavöö, mobiilid toovad operaatoritelt sünnipäevaõnnitlusi ja reklaami. Kuid keegi ei hoiata meid ohtudest.
Uudistest kuuleme vaid tavapärast: juhtus, reageeris, kannatas, hukkus jne. Jälgime - ilmselt paljudele rõõmuks -, kuidas Venemaa põleb ja Moskva suitseb. Hea vähemalt seegi, et 10 km voolikute ja kahe päästjaga appi tõttame - poliitsammuna. Kuid kas keegi vastutav mõtleb ka sellele, et põleval Vene maastikul on ohtlikud sõjaobjektid, tuuma- ja keemiajäätmete hoidlad, laskemoonalaod ja raketibaasid.
Nii mõnigi nendest objektidest on juba maha põlenud ja kindralid kinga saanud. See kõik toimub vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel meie riigipiirist.
Mida siis teha? Esmalt elementaarne, nagu ütles Holmes, korda saada: 1) riik ja kohalik võim peavad inimesi ohtudest operatiivselt teavitama, ja mitte 24/7 režiimis vaid online’is ja minuti täpsusega, kui vaja, siis ka esindaja kohale ilmumisega; 2) seadusandlikult kohustada meediat operatiivselt avaldama oma kanalites pädeva institutsiooni teavet; 3) korrastada tuleb kõikide Eesti meediakanalite ilmaennustuse päritolu ja edastamist, et see poleks tule-eile-meile-stiilis. Väga sooviks, et see ei oleks mingi ulmeline tulevik.
Täna aga peame veel ise ennast päästma. Selleks tuleb ilmaprognoosi jälgida kindlatest allikatest, nagu näiteks www.weatheronline.co.uk, mis pole veel kunagi alt vedanud. On ka sõbrad, kes helistavad ja ütlevad, et siin Otepääl, Pärnus, Göteborgis või Helsingis läks juba jamaks ja see jama liigub kiiresti sinu suunas.
Hakkaks juba tegelema reaal-, ja mitte pseudoprobleemide ja –vastastega, et mitte ikka ja jälle tõdeda, kuidas suvi, sügis, talv ja kevad on saabunud ootamatult.