Väikesed okkalised üürilised kompostihunnikus

Siilipere koduaia kompostihunnikus. Foto: Erakogu

On sellesuvise kuumalaine üks palavamaid päevi. Mässan tagaaias oma longu vajunud taimedega, kui korraga kuulen kompostihunnikust kostvat sabinat. Mis asja see kass seal kompostis nüüd tuhnib, mõtlen mina, aga siis näen, et kass põõnutab hoopis õunapuu all rohul.

Siirdun aianurka sabistajat välja selgitama.

Kompostihunniku ees kasvavad noored sirelivõsud, nii et esiotsa ei näe ma midagi, ainult sabistamine on veelgi valjemaks muutunud.

Piilun sirelivõsude taha ja näen kaht tillukest askeldavat siilipoega. Kõdunevas heinas ninapidi tuhnides ampsavad nad aeg-ajalt midagi suhu ning matsutavad siis häälekalt.

Hetke pärast ilmub heinakuhjas olevast august välja kolmas siilipoeg, siis neljas ja siis viies. Huvitav, kui palju neid veel on?

Kõik hakkavad väga asjaliku moega ringi patseerima ja suupisteid otsima.

Vahepeal püüab üks siilike tagajalaga oma okkalist selga sügada, kuid kukub siis külili maha. Aga kohe-kohe on ta õiges asendis tagasi ning jätkab poolelijäänud sügamist.

Märkan, et paaril pojukesel on silmad veel avanemata, tähendab – nad on alles päris tited.