Töötamine džentelmenide ja huligaanide seltskonnas

Tõnu Põder peab kaugsõiduautojuhi ametit ja auto on talle teiseks koduks, sest veoseid tuleb toimetada ka tuhandete kilomeetrite kaugusele ja teekond võib kesta pikki päevi. Foto: Kerlin Põder

Tõnu Põder on mees, kes oma töömeheteed alustas kunagi autojuhina, ja kuigi vahepeal on ka muid ameteid proovitud, osutus kõige südamelähedasemaks siiski sohvri töö.

Ametilt olete kaugsõiduautojuht. Kas autoroolis läbitud kilomeetrite poolest võib teid liigitada juba ka kosmonautide kilda, arvestades, et maakera ümbermõõt on veidi üle 40 000 kilomeetri?

Täpset arvestust kilomeetrite läbimise kohta ei ole ma pidanud, aga mõnes kuus sõidan tõesti üle 7000 kilomeetri maha.

Juhiloa sain pihku 1984. aastal. Vahepeal proovisin ka teisi ameteid, aga sohvri töö on ikka see kõige süda­melähe­dasem. Kui kõik need aastate jooksul läbi sõidetud kilomeetrid kokku lugeda, peaks kosmonaudi kilometraaži välja andma küll.

Milliseid autosid olete elu jooksul juhtinud ja miks jäite just raskeveoki rooli?

Esimest korda elus istusin poisikesena onu Moskvitši roolis. Pärast autokooli lõpetamist proovisin kätt IFA ja ZiLiga. Nimetamist väärivad kindlasti MAN, DAF, Mercedes, Scania, milliste masinatega olen jõudnud oma sohvriametis sinasõbraks saada.

Aga autojuhi elukutse juurde olen jäänud sellepärast, et selles ametis on minu jaoks ühendatud töö ja hobi. Pealegi on kõik veel ka tasustatud.

Mis teile teie elukutse juures meeldib ja millised on riskid?

Elukutse meeldivad küljed on minu jaoks tööülesandeid täites paljude maade külastamine, pidev keelepraktika ja samas kaupa vedades ka Eesti riigi tutvustamine.

Suurim risk on aga langeda arulagedate ja hoolimatute kihutajate ning teiste maanteemaniakkide ohvriks.

Autode rüüstamised ning kauba ja kütuse vargused veokitest on meie igapäevaeluga kaasnevad nähtused. Kui tihti on teie praktikas niisuguseid ebameeldivaid juhtumeid ette tulnud?

Paraku kaasneb just sellelaadseid juhtumeid kõige rohkem Eestis. Mida väiksemas asulas pead puhkepausi tegema, seda suuremate riskidega tuleb arvestada. On olnud juhtumeid, kus autojuhi koduväravastki tullakse kütet varastama. Igasugune inimväärikus on kadumas.

Teistes riikides, näiteks Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, Soomes, Rootsis, Taanis seda naljalt ei juhtu. Autojuht saab rahulikult puhata ning alustada uut tööpäeva ebameeldivusteta. Minul on tulnud halbu üllatusi ette kolmel korral. Alles selle kuu algul tehti kütusepaak 200 liitri võrra kergemaks.

Kas teil on oma kindlad ettevaatusabinõud, et säästa masinat rüüstamistest?

Eks need abinõud on iga firmajuhi otsustada. Ega siin ühest väljapääsu ei ole. Mina isiklikult pooldan elektroonilisi valveseadmeid, need on suhteliselt turvalised. Autojuht pärast pingelist tööpäeva enam valvuriametit pidada ei jõua.

Kas liikluses kohtab rohkem džentelmene või huligaane?

Liikluses paistab kohe välja, kes tavaelus on džentelmen, jääb autorooliski selleks. Ja on vastupidiseid olukordi, kus inimesed teostavad end autoroolis ning emotsionaalne intelligentsus kerkib siis päevakorrale.

Arvan, et džentelmenide osakaal on meie liikluses siiski tunduvalt suurem kui huligaanide oma.

Kuid Eestis on liiklus üldiselt närviline. Lätis ja Poolas on oma head ja vead, aga kõige turvalisem on Soomes ja Rootsis autoga liigelda. Saksamaa politsei on hästi abivalmis ega piilu ainult põõsastes, nagu Eestis ette tuleb.

Eesti teedel hukkub igal aastal mitusada inimest. Kas teil endal on tulnud surmaga silmitsi olla?

Jah. Kuid see juhtus Poolas. Surmaga silmitsi olemine on väga intiimne hetk, millest ma pikemalt rääkida ei soovi. Oli selline ekstreemne olukord, kus kogu elu jooksis silme eest läbi ja kahe jalaga rõhusin piduripedaalile.

Tookord oli mul sõber ka veel kaasas, kes kutselise autojuhina vajutas samuti “pidurit”. Eks seegi aitas ning kõik lõppes õnnelikult nagu muinasjutus.

Kas Eestis on ka oma “surmateed”?

Rahvasuus on mõningad teed saanud küll sellise nime, kuid kõik sõltub põhiliselt autojuhtidest, kes loovad liikluskultuuri. Samuti ilmast, teehooldusest ja tee kvaliteedist, liiklusvahenditest ja nende tehnilisest seisukorrast.

Tiheda liiklusega  Tallinna-Tartu maantee on üks selline kurikuulus magistraal, kus paljud liiklejad on eluga hüvasti jätnud.

Meeldejäävad hetked autojuhi ametis?

Meeldejäävad hetked on olnud ikka need ... ebameeldivad hetked. Kas siis omal süül või …Huvitavaks teeb selle töö vaheldusrikkus. Iga päev toob midagi uut.

Mis puutub aga rekkamemmedesse, siis müts maha seda tööd tegevate naiste ees. Raskeveokijuhi töö – see on elustiil, kus kogemused tulevad aastatega ja niinimetatud möödapanemisi tuleb aina vähem ette.

Tõnu Põder

• Sündinud 1. aprillil 1965 Võhmas
• Hariduskäik: Tamsalu keskkool 1972-1980
• Väike-Maarja õppekeskus 1980-1983
• Tallinna autokool 1987