Allan Jaakus naudib kalavetel oldud aega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje

Allan Jaakus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Allan Jaakus (43) on Eestimaal paljude kalameestega sinasõber, sest juba 36 aastat on tema suureks kiindumuseks ja hobiks olnud harrastuslik ka­la­püük nii kohalikel vee­kogudel kui välisvetel.

Alustasite kalapüügiga päris lapsena. Miks sai see hobi teile nii südamelähedaseks?

Juba seitsmeaastaselt sattusin elama toredasse looduslikku keskkonda järvede keskel. Saanud mõne ahvena, jättis see tegevus kustumatu elamuse.

Aastate lisandudes tahtsin ikka kogeda seda meelierutavat tunnet. Nii tulid isa järgides kogemused, teadmised ja oskused aina suuremaid kalakesi õnge otsa meelitada.

Samas mitmekesistasin raskel ajal toidulauda. Võiks öelda, et tänini pakuvad kalad tugevat vaheldust ja isegi konkurentsi poodides pakutavatele säilitusainetega rikastatud toodetele.

Vahel tekib küsimus, mida veel teha, et looduses veedetud püügipäev eluks ajaks meelde jääks. Öeldakse ju ikka, et noorus elatakse avastades ja vanadus meenutades. Ja avastada on, sest kõige suuremad haugid elavad juttudes ning järvedes edasi.

Kalapüük on tegevus, mis nõuab nii tarkust kui kannatlikkust. Jagage meilegi mõni oma kalapüügisaladus, mille abil on teil õnnestunud püüda 10kilone havipurakas?

Ise ma teab mis hiiglasuurt ka­la ei ole kätte saanud, kuid mär­kimisväärne kümnekilone õn­nestus siiski kotti pista. Selle püü­gilugu oli ka üsna põnev. Ni­melt olime sõbraga aastaid Eestis suurt haugi jahtinud, kõik ka­va­lused olid ammendatud, kui tu­li mõte Rootsi proovima minna.

Kõige naljakam asja juures oli see, et lugu ise kukkus välja traditsioonilise toiduahelana. Võtnud siit kaasa igaks juhuks kärbsevastseid, sain nendega seal kätte väikese särje, mille panin omakorda suuremale õngele otsa. Peagi võttiski selle kogukas ahven.

Otsustasin püütu omakorda elussöödaks panna ning lasin keset järve ujuma. Kostitanud vahepeal end pirukaga, läksin kontrollima. Oli tunda, et midagi seal on. Et jõhv katki ei läheks, lasin unna kiiruga käest lahti. Viimane kadus nagu nool vee alla, tulles pinnale sadakond meetrit eemal.

Korra kordus sama veel ja siis mõne minuti väsitamise järel ilmus kala nähtavale. Kuskilt põhjast oli korjanud endast meetri ülespoole suure alumiiniumtraadi, mille ümber oli jõhv end sõlminud. Mõtlesin, et näe, Emex-haug!

Peagi oli kala ettevaatlikult paati toimetatud, kuid kahjuks oli ta konksu väga alla neelanud ja teda tagasi lasta poleks olnud enam mõtet.

Sai siis tagumine kehapool toiduks tehtud ning suur pea mälestuseks kodumaale toodud.

Kuid soe ilm oli oma töö teinud ja vaglad juba pea kallal. Korjasin siis taas kümmekond kärbsevakla karbikesse järgmiseks püügikorraks. Pea puhastasin, kuivatasin ja lakkisin ära väikestele koolilastele näitamiseks ja meelte erutamiseks. Tõdesin, et ring sai täis -  kärbestest said taas kärbsed ning uutest koolilastest saavad peagi jälle kalamehed.

Olete öelnud, et kalapüük on teie arvates tegevus, milles on põimunud nii kultuur, sport kui meelelahutus.

Peale kogetud emotsioonide saame silmailu looduses viibides ja kuuleme mitmesuguseid hääli.

Tegelikult on iga looduses veedetud päev kui huvitav teatrietendus, kus ei hakka kunagi igav ning mille üheks osatäitjaks oled ise. Iga veekogu on kui kellegi oskuslikult ettevalmistatud lava, kus algab võte.

Teiseks pakub kalapüük ka sportlikku elamust, kus võistluste kaudu pannakse kogemused, teadmised ja oskused ühele joonele. Võidab see, kes on enesekindlam, kogenum.

Tihti on paljud kaotajad saanud enesekindlust juurde ikka uuesti ja uuesti üritades ning tõus võistlustel ülemistele kohtadele annab positiivse eluhoiaku ja rahulolu saavutatu üle.

Kolmandaks võiks kõike seda kokku kirjutada meelelahutuseks, sest protsessist võtavad osa kõik eespool osalenud meeled ja nende rikastuv sümbioos.

Igale hobile lisab võlu, kui seda tehakse koos mõnusate mõttekaaslastega?

Üldse on kalapüük üks mõttekaaslasi ja tuttavaid ühendav kogum. On tore vaadata, kui erinevad inimesed leiavad endale sõpru väga erinevatest valdkondadest ja kui altid on nad üksteist aitama. Kuigi muidu ühendab neid elus ainult üks väga väike nimetaja.

Selliseid näiteid võiks tuua ühiselt looduskatastroofi likvideerimiselt või mõne väga võimsa spordivõistluse korraldamiselt. Siis tunneb seda sooja õhkkonda, mis seob suuri rahvahulki ühiseks osaks.

Keda peate kaladest õngitsejale kõige nutikamaks vastaseks, keda on raske püüda ja miks?

Kindlasti soovib iga kalamees püüda just selliseid kalu, kes end naljalt õnge otsa meelitada ei lase. Üks niisugune tore kala on ahven.

On öeldud, et kuumal suvepäeval meelitada ahven võtma pakutavat sööta võib olla sama raske kui kõrgushüppes 2.20 ületamine. Siiski võib vahel ka vastupidi olla, sest see kala on juba loodud röövkalaks, kes sööb kõike, mis liigub.

Seega kogemustega kalamees järgib sama põhimõtet – tuleb ületada barjäär huvitatuse ja apaatsuse vahel. Siit siis väike nõuanne ahvena püüdjatele: liigutage vahetpidamata sööta ja katsuge ta tema nina eest ära tõmmata. Ahven on uskumatult kiire ja täpse haaramisega ning jõuab söödale tahtmise korral väga kiiresti järele.

Nimetage veekogu, kus teile kõige enam meeldib kalal käia?

Lähim ilus maaliline koht on Ul­jaste, kus mulle meeldib käia ah­venat püüdmas.

Suvel ei pea ma kunagi paljuks teha lisaks püü­gile üks kosutav ujumine. Sa­mas kanduvad mõtted sellele, et kuidas see järv ikka tuhandeid aastaid tagasi tekkis; missugused mitmesaja meetrised jääkamakad surusid üles selle põhjapoolse oosi või kuidas see sulavesi sulades nii kõrge vallseljaku kruusast kuhjas.

Veel rändavad mõtted mõnesaja aasta tagusesse aega, et kui oleks samal kohal paadiga keset järve ning kas siis võtaks kala paremini.

Rääkige meile oma lemmik kalameheanekdoot?

Kaks haugituristi külastavad Eestit.
- Kas soovid täna sprotti õlis või räime tomatis?
- Oleneb, kas ujume enne naftabaasi juurest või konservitehase juurest mööda.

Allan Jaakus

• Lapsepõlv ja kooliaeg Otepääl.
• Kõrgkool Tallinnas - loodusteadus
• Töökohad – Saku Suurhall, Rakvere spordikeskus

Tagasi üles