Meelis Seki igapäevatöö kui lõputu teater

Meelis Sekk. Foto: Meelis Meilbaum

Kas see, kui tallipoiss linnuse õuel talli ees hobust harjab, on teater või mitte? Või kui külaliste valvsate ja ootusärevate pilkude all suurtükki laetakse? Rakvere linnuse uue direktori Meelis Seki arvates on ikka küll, sest tegevus on mõtestatud.

Meelis Seki viimased nädalad on igal hommikul piltlikult öeldes alanud eesriide avanemisega. Ainult et eesriide ülesannet on täitnud Rakvere linnuse massiivsed väravad, mis avanedes on enda taga paljastanud lava – linnusehoovi, kuhu astub n-ö lossi valitseja Meelis Sekk.

Millist pealkirja teatritükk täna kannab, sõltub päevast.

Ja seal on teised etenduses kaasa löövad tegelased: tallipoiss, kõrtsmik, palgasõdur, aga ka haned, hobused ja kitsed. Igaühel neist on oma roll mängida.

Täpselt nii võtab Rakvere linnuse uus direktor, näitejuhtimise haridusega Meelis Sekk oma uut ametit. Selles näeb ta suuri võimalusi.

Direktorikohale kandideerimisel peab Sekk põhisüüdlaseks linnuse praegust teenindusjuhti Kaidu Tiirikut, kes on mehe ammune tuttav. “Tema mulle selle kärbse kõrva sumisema pani,” lausub Meelis Sekk, kes enne juhikohale asumist oli linnuses vaid korra koos perega käinud. Juba siis tundus kõik põnev, nii piinakamber kui ka vibulaskmine.

Kambavaimus näitlejaks

“Aga tookord olin siin nagu külastaja. Nüüd olen kui lossi peremees, kes peab hoolt kandma selle eest, et lossielu sujuks ja et külalised saaksid elamusi. Mu roll on muutunud – külastajast direktoriks.”

Seda, et direktori ametikohaga paratamatult kaasas käiv administreerimis- ja paberitöö teda kui loomeinimest kuidagi kammitseks, Sekk ei karda. Kontoris tuleb tal ka viibida, aga suure osa ajast saab ta olla linnuseõuel, seljas keskaegsed riided, sest üks osa tema töökohustustest on atmosfääri loomine. “Minu jaoks on juba see näitemäng ja teater ning rollis olek. Need tasakaalustavad teineteist,” kõneleb Sekk ja seejärel juhib kohe tähelepanu sellele, et kaks kostüümis meest kõndisid lava eest läbi.

“Nad läksid siit mingisuguse ülesandega. Näitlejal on samamoodi, ta ei lähe kunagi lavale, kui tal ei ole ülesannet. See juba on teater, aga läheb paremaks,” lubab Sekk.

Tulevikus peaks Rakvere linnus olema teemapark, kus toimub aastaringne etendus. Kui inimesed astuvad linnuseväravast sisse, satuvad nad keset linnuseelu, nii nagu see oli keskajal: linnust rünnatakse, palgasõduritel tekib omavahel rüselus, kõrtsipiigad semmivad kundedega. “Tahame, et see oleks võimalikult ehe,” on Meelis Seki eesmärk.

Teater, mis mehe elu kui stseene iga päev ritta laob, tuli tema ellu juhuse tahtel. Üks kamp ta klassist ütles keskkooli lõpus ühtäkki, et astume lavakasse.

Kuna sel aastal lavakunstikool uusi tudengeid vastu ei võtnud, mindi Tallinna pedagoogilisse instituuti režii ja näitejuhi eriala omandama. Ega kambavaimus sündinud otsus ei oleks Meelis Sekist nii kirglikku näitlejat vorminud, kui keskkoolis poleks olnud seda esimest “ahhaad”. Seda et, ma-tahan-ka-niimoodi.

“Käisin ühe teise kooli näiteringi etendust vaatamas. Nad tegid päris tõsist asja, Viidingu luulekava. Siis sain aru, et see on äge, lahe, päris, õige asi. See oli hästi aus,” meenutab ta. Ja kuigi tal endal ei olnud lavakogemust rohkem kui mõni väike roll koolis jõulupidude aegu, tegi ta sellise elukutsevaliku, ja pärast seda on Seki elu väga põnev olnud.

Esimene erialaga seotud töö viis mehe kuueks aastaks hoopiski Eesti Riiklikku Nukuteatrisse nukkudega mängima. Rein Aguri käe all tuli ristsed kätte saada lavastuses “Punamütsike”.

Kuigi Sekk tunnistas, et alguses oli päris raske, sest nukunäitlemisel on oma spetsiifika – lisaks sellele, et sa ise seal lava all elus oled, pead sa suutma mingile elutule asjale elu sisse puhuda –, mis on hea tahtmise korral kiiresti õpitav.

Eks omajagu aitas ka võimalus suurte meistrite pealt õppida. Tema eeskujuks said Hendrik Toompere ja Heino Seljamaa. Viimasega sattus Sekk kohe alguses ühes lavastuses mängima.

Et ühele nukule elu sisse puhuda, on Seki arvates kõige olulisem uskuda. “Lapsed mängivad, võtavad oma nuku või mis tahes asja ja see on nende jaoks elus, see on päris.
Kui sina usud, siis hakkab publik ka uskuma,” on Meelis Sekk veendunud.

Ja neid nukke, keda publiku jaoks elavaks mängida tuli, oli kuue aasta jooksul mitmesuguseid, igaüks isemoodi: marionetid, Jaava nukud, kostüümisarnased hiigelsuured nukud, mille sisse endal pugeda oli vaja jne.

Nukuteatrist lahkumise järel sai Meelis Sekist vabakutseline näitleja ja lavastaja. Muu hulgas sattus ta tööle Kiili gümnaasiumi huvijuhina. Et tal endal oli näitlemise pisik veres, innustas ta ka noori näiteringis osalema, sest kui natukenegi osata noorte meeletut energiat suunata, võib lõpptulemus olla väga hea, leiab Sekk.

“Noorte vaba aega tuleb sisustada, neid tuleb harida ja anda neile koolist saadavatele teadmistele lisaks veel midagi, mis tegelikult võib hakata määrama edaspidist elukutsevalikut,” peab  Meelis Sekk huvitegevust ääretult oluliseks.

Pisik on veres

Töö noortega jätkus ka Tallinna Kanutiaia Noortemajas pealavastaja tööd tehes, esialgu ühe trupiga, järgmisel aastal juba kahega. Üheskoos jõuti mitu etendust välja tuua, viimane neist Maurice Maeterlincki “Sinilind”, sest Sekile on oluline teha häid ja huvitavaid asju. Aga mis saaks veel parem olla, kui mõne noore jaoks jõuab see ühel päeval mingil moel ringiga tagasi ja tekib seos – Maeterlinck või Shakespeare, see on see, mida ma teinud olen.

Kõigest hoolimata võivad teatrisõbrad näha Meelis Sekki ka lavalaudadel. Praegu on tal roll pärimusteatri Loomine etenduses “Carmen Alexandrium”, mis räägib esimese eestikeelse luuletuse sünnist. Kuigi ajapuuduse tõttu ei ole tal võimalik A. H. Tammsaare nimelise teatri liikmena uusi tekste õppida, jätkab ta seal nii palju, kui jõuab. “Aga seda ma ei jäta, sest pisik on veres,” tunnistab Sekk.

Uusi võimalusi ja valmisolekut linnuse uus direktor naudib. Olgu siis linnuse juhina või nukuteatris töötades Evald Hermaküla lavastuses “Kohtuasi number null”, mis oli paljuski improvisatoorne, tekst sündis tihtipeale etenduse käigus. Näitlejad teadsid vaid seda, kuhu nad välja peavad jõudma. Kuidas tükk lõpeb, seda ei teadnud nad kunagi täpselt - see sõltus pealtvaatajatest. Juhtus sedagi, et vahetult enne lavale minekut lepiti alles kokku, kes keda täna mängib.

Suurimast suurimaks proovikiviks peab Sekk siiski oma praegust ametit.

“Lavastaja töö lõpeb selle hetkega, kui on ära olnud esietendus. Võib-olla on pärast pikka pausi mõni taastusproov, lavastaja käib vaatamas ja ütleb, et nii ei saa mitte, tee nii või tõsta naa. Näitleja on laval igal õhtul, ta peab suutma publikut köita. Ma ei saa öelda, et üks roll on parem ja teine on halvem, need on kõik isemoodi ja huvitavad,” ei anna mehe arvates lavastaja ja näitleja tööd sellega siiski võrrelda.
 

SA Virumaa Muuseumid Rakvere piirkonna teenindusjuht ja kauaaegne tuttav Kaidu Tiirik

Tunnen Meelist juba 10-15 aastat. Meie tutvus sai alguse sellest, et olime sattunud erinevatesse teatritesse tööle. Mina töötasin Salong teatris ja tema nukuteatris.

Iseloomustaksin teda kirjanduslikult. Maailmas on kahte sorti inimesi. Ühed on idealistid, kes vaatavad kaugeid tähti ja komistavaid igasugustele elu pisiasjadele: kividele ja kändudele, mis neile jalgu jäävad.

Teist tüüpi inimesed on need, kes hoolitsevad ainult pisiasjade eest ja neil puudub laiem vaade ning avaram visioon. Meelises on need kaks inimtüüpi kenasti ühendatud. Ta on ääretult korrektne, sügavuti minev inimene ja samas on ta täpne ka igapäevaelus ja pisiasjades.

Minul isiklikult ja arvan, et kõigil linnuse töötajatel on tema suhtes suured ootused. Linnus kui teemapark, koht, kus inimesed saavad õppida ajalugu ja tegeleda ajalooteemaliste ettevõtmistega, see vajab uut hingamist.

Tuleb täiendada olemasolevat. Minu arvates on Meelis õige mees, viimaks linnust järgmisele tasemele.

Meelis Sekk

• Sündinud 28. juulil 1973. aastal Jõhvis.
• Isa on pärit Laekverest, ema Valga linnast.
• Lõpetanud Jõhvi I keskkooli ja Tallinna pedagoogilise instituudi režii- ja näitejuhi erialal.
• Tegelenud spordiga, oli sprinter; tantsimisega, esialgu võistlustantsu, hiljem seltskonnatantsuga.
• Huvitub ajaloolisest tantsust ja keskajast.
• On tele- ja raadiotöö kogemus.