Riigikogu valimiste eel ei muutu parteid võitlevaks mitte ainult üksteise suhtes, vaid ebameeldivusi öeldakse lausa erakonnakaaslastele.
Juhtkiri: Kinomehed rahvaliidus
26. august 2010, 07:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel päeval pillavad ühe ja sama partei juhtfiguurid teineteisele süüdistusi ning järgmisel päeval kinnitavad, et probleemi ei ole. Viimastel päevadel on käärima läinud nii sotside kui ka rahvaliidu leeris, teistel erakondadel jääb vaid üle nende siseheitlusi muiates pealt vaadata.
Rahvaliidu juht Juhan Aare süüdistas peasekretär Lauri Vitsutit raamatupidamislikes sekeldustes ja nõudis lausa tema tagasiastumist, Vitsut süüdistas Aaret omakorda parteile tehtud videoklippide eest oma ettevõttele 177 000 krooni maksmises.
Üleöö said erimeelsused küll klaaritud ning üks on lubanud raamatupidamisest aru anda ning teine raha tagasi maksta, kuid kahtlemata on rahvaliidu niigi nõrgaks jäänud kuvand veelgi nõrgemaks muutunud.
Seda, et juhtide tüli kuidagi partei mainet kahjustas, Aare ise küll ei arva, vaid leiab, et maine on hoopis tõusuteel ning uued juhid teevad selle nimel kõvasti tööd. Tundub, et mitte just ammu rahvaliitu juhtima valitud Juhan Aare ei suuda siiski seltskonda piisavalt edukalt juhtida ja isegi kui tehakse oma televisiooni, ei krooni seda kohad uues riigikogu koosseisus.
Rahvaliidu endised aseesimehed Ene Tomberg, Kajar Lember ja Anto Liivat kutsuvad aga erakonna liikmeid üle tulema sotsiaaldemokraatide sekka.
Inimesed on aga väsinud nii korruptsioonist, demagoogiast kui teistest poliitilistest mängudest. Samas on poliitikutel raske välja mõelda enese teistest eristamiseks midagi uut, sest teist korda Indrek Tarandit ei tee.
Korruptsioon ja demagoogia ei kao tõenäoliselt kunagi sada protsenti, kuid vähemasti demokraatlikus ühiskonnas saavad kodanikud juhtidelt aru nõuda, ise järeldusi teha ning vastavalt valimistel käituda.