Maire Liivamets: Suve hele ja valus valgus

, kirjandusloolane, sünnilt läänevirulane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Praegu valitseb meediat ilm, meie igapäevane saatja, sõber ning vaenlasehing ühteaegu, sest see on kõikjal nõnda ainukordne: hullu­tav ja karistav, peibutav ja kättemaksuhimuline, nii et isegi euroteema ei ole veel pääsenud me mõtetes esiritta.


Vähemalt Virumaal.

Ilmaga veavad vägikaigast teisedki maad ja rahvad. Vaeval ei näi lõppu tulevat.

Väga paljudel mälestustel puudub täpne kuupäev, isegi aeg, aga juuli oma heleda valguse ja august 2010 valusa valgusega jäävad igavesti virumaalastele meelde. Küllap kogu Eestile. Ent kõik pole veel teadvustanud Virumaa kaotusi, võib-olla on seda palju nõuda, sest muret jätkub igale poole.

Otsid oma mälusoppidest väl­ja kõik kogetud suved ja soojused, vihmad ja ebaharilikud kevadsuvised rahehood, lappad neid ja mõistad, et on olnud õnn elada lõunamaakuumal suvel. Ja siis meeleheitest kurvastada mõrtsukalikult käitunud augustiõhtutormi pärast, kui meile jäid langenud metsad.

Jäeti valus valgus, sest puude asemel vihiseb tuul tohututel risust koormatud lagendikel. Meri paistab nii mõnelegi nüüd aknasse, aga kas uus vaade toob rõõmu silmadesse? Miks küll loodus meid karistas?

Sellele küsimusele ei suuda keegi vastata. Kuid võib mängida fataalse kujundlikkusega, et läheb Eesti kroon, läks ka ta kattevara - Eesti mets! Palun mõista ütlust kirjandusinimese metafoorina, midagi tõsisemat ma sellega öelda ei taha.

Eriline suvi

Tänavust suve nautinud noored jutustavad ehk viiekümne aasta pärast oma lastelastele, et nende nooruses mõõdeti põhjarannikul nädalaid peaaegu 35 soojakraadi ja kalad heitsid kasvandustes sooja vee tõttu hinge.

Mõni ehk meenutab ka väikeste Eesti külade metsi, tuhandeid hektareid pooleks murtud mände, lõhutud katuseid, kadunud ilu.

Mõndagi saab ruttu tagasi, iga mees kiirustab sügise eel katuselappimisega, aga metsi taaskasvamas näevad tõesti vaid noored. Mina enam ei näe.

Peagi märkame jõudsasti kasvavat võsa, kunagi sirguvad uued männid-kuused.

Tekib noori vaarikaraiesmikke, aga vanu, väga palju näinud ja kuulnud mastimände, kes kogu elu rannakülades tuultega võidelnud, me tagasi ei saa.

Ei saa tagasi vaikseid koduküla metsi, kelle kõrval olen ise aastaid turjale kogunud. Suve heledas valguses maa küll närtsis kohati, aga rohujuured elavad edasi: nemad jätkavad teekonda juba järgmisel kevadel.

Tagasi ei saa me ka suvevees uppunuid, neid inimesi, kes käitusid nagu inimolendid enamasti. Ahastavalt ükskõikselt ning arusaamatult. Sarnaselt augustikuu tuulemöiretega.

Selles suves oli väga vähe tavapärast, ja me võime ainult vaevata pead, miks ometi loodus, kinkides meile hunnitu juuli, võttis sajakordselt augustis tagasi.

Kurb suhtumine

Kui juulis uppunute arvu kokku loeti, kõnelesid poliitikud ägedalt vahele, nõudsid korda ja valvet, aga pärast augustiiile - toimunul õigupoolest nime ju veel polegi - jäeti rahvas külm-kalgi peaministri naeratuse saatel (19.08. AKs - autor) üksi oma mures. Kardeti, et küsitakse raha, palju raha.

Seda ei tehta enam, inimesed ootasid pigem mõistmist, pisut kaasamõtlemist, unistasid, et uhkes pealinnas kuulataks neid. Tegelikult ei kujuta väga paljud üldse ette, missugune näeb Lääne-Virumaa praegu välja.

Ükskõiksuse külm käsi jätab arvatavasti rahva hinge haava, ja ärgu lootkugi need jäised persoonid, et nad enam kunagi minu kui valija hääle saavad. Virumaa toibub, seab oma kalmistud korda, parandab hooned ja ühel päeval saavad valmis ka küttepuuvirnad sajaks aastaks.

Kuid mitte ainult kaugel ja kõrgel olevate valitsejate suhtumine ei ehmatanud, vaid ka enda ümber liikuvate inimeste loomus avanes neis ekstreemsetes oludes. Väärikusest ahnuseni on pikk tee, sinna vahele jääb palju isikuomadusi.

Tormile järgnenud hommikul, olin ju ise kohal, kohtasin mitut inimest, kelle kahjud olid erineva suurusega. Vaatasin nende silmadesse, kuulatasin hääletooni, jälgisin käitumist, olles ise varjamatult liiga emotsionaalne.

Oli õnnetunnet - neil, kes pääsesid suuremast hävingust, oli kahjurõõmutoone, et sel läks nii, aga minul teisiti. Jätkus ühistunnet, mida nimetati Virumaa Teatajas sümpaatselt ühissaagimiseks, oli abistajaid, kes ei hooli, et nende nimesid reastataks. Nad lihtsalt oskavad teisi taktitundeliselt aidata.

Kuid leidus neidki, kes mõistavad igast hetkest kasu lõigata, midagi endale krahmata. Ma polnud paar päeva hiljem veel valmis nõustuma põlise metsamehe arvamusega, et metsad sünnivad ja kord nad surevad.

Mõttes peitub kahtlemata filosoofilis-psühholoogiline tõde, aga kui jala pealt langeb kasvujõuline elus mets, siis mõistus pole eriti korralik oludega leppija, nõnda kui varalahkunud inimestegi puhul.

Kõik jätkub

Sel imeilusal juulikuisel ja kuu hilisemal rüüstatud suvemaastikul leiame endiselt kurbust, aga ka suurt õnne – kuhu see siis peaks kaduma!

Noored otsivad teed täiskasvanute salapärasesse ja nende arvates täiuslikku maailma. Vanemad jätkavad oma argiseid töid ja toimetusi.

Kusagil ragisevad lookas puud jätkuvalt kergemate varasügiseste tuulte käes. Kopsitakse ja parandatakse, saed undavad lankidel ööpäev läbi.

Riik ja valitsejad saavad metsast raha juurde, et endale ja alamatele palka maksta.

Restaureeritud mõisahoonetes serveeritakse endiselt sumedaid õhtuid nautivatele paaridele ülipeente nimedega roogi. Keegi kantakse mulda, kusagil seotakse kirikupinkidele pruutpaaridele valgeid linte.

Ka kõige imetabasem suvi kinnitab igavikulist teadmist: elu läheb koos inimestega alati edasi.

Kunas tulevad pelutatud loomad Eisma, Kiva, Kandle, Vainupea ja paljudesse teistesse Virumaa metsadesse tagasi, ja kas lindudel on asja järgmisel kevadel tühjadele metsaaladele, näitab aeg.

See aeg on aga juba uus – eurode poolest jõukam, metsade poolest vaesem. Eestlase hinge me muidugi ei näe, ükskõik kui kõrgelt sellele ka pilk heita.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles