Loen iga päev ajalehtede artiklitest ja nende kommentaaridest (mis on kohati lausa tige-tigedad), kuivõrd eestlane taas kord kedagi ei salli, alandab, maha teeb või naerab lihtsalt välja.
Kiri: Rohkem sallimist, kallid kaasmaalased!
Aga sallimatus tekitab ju stressi, allasurutus samuti.
Kaotavad mõlemad pooled ja kokkuvõttes ka riik, sest stressis inimesed ei ole võimelised täisvõimsusega keskenduma kasulikule tegevusele.
Seega, sallimatus on tühi vaev ja vaimunärimine, millest kasu pole ei sulle, mulle ega muilegi. “Tolku mala” ühesõnaga. Stress ei anna dressigi!
Seepärast soovitan eestlasel alustada teed leplikuma suhtumise suunas.
Mis sellest siis halba on, kui talle meeldivad lillelised püksid või põrsastega säärikud? Või on tal pikem nina või vähem juukseid, ehk suuremad silmad, kui oleme harjunud nägema? Kas räägib ta võõrast keelt, väljendub arusaamatult või teistmoodi?
Inimesed on erinevad ja loodus on juba nii korraldanud, et ikka mingil kombel üks täiendab teist. Isegi, kui mulle see teine eriti ei meeldigi, ma tean, et temagi on omamoodi millekski kasulik – jah, ka praegu!
Võib-olla ühel ilusal päeval on just minul teda vaja? Siis on ju lausa eriti tore, et ta olemas on!
Rõõmu teile!