Teaduskeskuse AHHAA näitustelt, milleta poja koolivaheaeg oleks poolik, olen alati leidnud osalemisrõõmsat ärgitust mõtlemaks maailma ehituse üle, (taas)tutvunud mõnegi füüsikaseaduse praktilise väljundiga ehk sellega, mismoodi mis jõud midagi käima paneb.
Asjade ja nähtuste olemust avastades olen lamanud naeltega kaetud fakiirivoodis, testinud reaktsioonikiirust ja jälginud pingsalt helikopterisimulaatoris mere kohal tõsist päästetööd toimetavat mehehakatist.
Praegune näitus, “mida on külastanud miljonid, aga keegi pole näinud”, õpetas nägema sootuks uut moodi, kogema pimeda inimese maailma.
Toimimise põhitõed kuulatud ja valge kepp käes, astusime pimedusse.
Pimeda giidi Jelena lahkel ja kannatlikul juhendamisel avastasime käte abil maailma: pargivahi maja, jalgratas, lilled, pink; sõitsime jõel ning käisime kohvikus.
Õppisime valama limonaadi pudelist topsi käsikaudu ja rääkisime Jelenaga pime-olemisest.
Tagasi valgusse jõudsime nähtamatult avaramatena.