Peeter Järvelaid jääb suguvõsa juurte juurde

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Järvelaid oma suvekodus Naistevälja külas, mis on olnud tema esivanemate elukohaks aastasadu ja kus õppejõud veedab koos perega oma suvepuhkused.

FOTO: Teet Suur

Peeter Järvelaid on rahvusvahelise haardega õigusteadlane ja ajaloolane, kellel kand tugevalt maas Tamsalu vallas asuvas pisikeses maalilises Naistevälja külas.

Mis teeb selle paiga teie jaoks koduseks ja südamelähedaseks?

Siin on minu isa kodu. Siin on minu isapoolse meesliini kodu, kelle nime ja verd ma edasi kannan.

Olen oma välismaa-kolleegidele öelnud, et mul on Naisteväljal võimalus astuda palja jalaga põllule, mida on harinud vähemalt viisteist põlve minu esivanemaid. Kuulsate suurlinnade pojad jäävad sageli väga vaikseks ja mõtlikuks.

Olla nii lähedal oma suguvõsa juurtele on väärtus, mida suure rahaga osta ei saa. Meie talu on üks siinseid põlistalusid ja mul hea meel, et olen külas omaks võetud kui selle küla mees.

Sirgusite sõjaväelase perekonnas. Kuidas mõjutas see teie lapsepõlve?

Kui ma sisekaitseakadeemia ja Eesti mereakadeemia juhina olin seotud elukutsetega, mille esindajad peavad oma ameti tõttu kandma vormiriideid ja alluma kindlale distsipliinile, siis oli see mulle tuttav, kuigi ise olen oma hariduse saanud just vaba akadeemilise keskkonna poole ihkavas ülikooli seltskonnas, kus just igasugusele sunnile ja vormile allumine ei saanud väga populaarne olla. See, mida oled lapsena õppinud, seda ei unusta kunagi. Minu ohvitserist isa õpetas mulle juba varases lapseeas palju sellist, mida iga mees võiks teada.

Näiteks seda, et mees ei tõsta ilma tungiva vajaduseta kunagi relvatoru inimese suunas. Samuti riietun tänaseni sõjaväelase kombel, see käib kiiresti.

Juba 34aastaselt saite Tartu ülikooli professoriks. Kuidas kulges teie haridustee?

27. juunil 1992 valiti mind Tartu ülikooli Eesti õiguse ajaloo korraliseks professoriks. Sel perioodil vahetus tegelikult kogu Tartu ülikooli professorkond ja eks tulevased ajaloolased uurivad seda kindlasti põhjalikumalt, kuid vist 102 professorist olime ülikoolis koos ühe bioloogist ametivennaga noorimad. See oli isegi rahvusvaheliselt silmapaistev saavutus ja mul oli hea meel, et minu kolleegid välismaal mind oma ametivennana hästi oma seltsi võtsid.

Õppisin juristiks Tartu ülikoolis, kus ma sain juba ülikooli astumise esimesel päeval - 2. september 1976 - oma alma mater’i kuulsa raamatukogu lugejaks.

See Toomemäele vana toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukogu võlus mind sedavõrd, et ei lasknud enam lahti. Kui ülikooli raamatukogu sai 1982. aastal endale uue maja, siis kolis meie haritlaste seltskond ümber.

Väga oluline oli siin ka erinevate erialade inimeste omavaheline suhtlemine, mis oli sageli ehk suurema mõjuga kui see, mis kohustuslikes loengutes sel ajal ülikooli peahoones mulle pakuti.

Veidi pateetiliselt võiks öelda, et kui ülikooli peahoone ja õigusteaduskond tegid mind juristiks, siis ülikooli raamatukogu ja seal resideerunud seltskond haritlaseks. Minu haridusteel on olnud mitmeid olulisi ülikoole mitmetes riikides ja muidugi oli tunnustus, et 1998 sain võimaluse töötada Saksamaal kõige elitaarsema, A. von Humboldti stipendiumi toel. Minu töökohaks sai mõneks aastaks Maini-äärses Frankfurdis asuv Euroopa õiguse ajaloo instituut.

Olete tuntud nii õigusteadlase kui ajaloolasena. Kumb valdkond on teile südamelähedasem?

See küsimus kuulub minu puhul nn ema-isa-küsimuste hulka. Tegelikult pakuvad mulle pinget ja huvi mõlemad valdkonnad. Muuseas minu üks kunagisi õpetajaid, Pärnu esimese eestlasest linnapea Jaan Leesmendi poeg professor Leo Leesment ütles alati, et tema ei puhka kunagi, ta vaid vahetab uurimisteemat. Nii on see ka minu puhul.

Olen õppinud jurist ja mul on elus õnne olnud olla meie riigi jaoks keeruliste küsimuste lahendamisele küllalt lähedal. 1991. aastal küsis meilt nõu tulevase põhiseaduse alusteksti valiku suhtes omaaegne justiitsminister Jüri Raidla ja meie selle õigusajaloolise ekspertiisi tol korral komisjonile tegime. Täna esinevad paljud asjaosalised vahel kõiketeadjatena, mina mäletan küll, et Eesti põhiseaduse teksti areng 1920-1940 polnud paljudele meie 1992. aasta põhiseaduse alustekstide loojatele 1991 veel sugugi nii selge, kui täna ehk võiks arvata.

1997 sügisel tulin ülikoolist Tallinna tööle justiitsministeeriumisse nõunikuks, selles ametis sai osaletud riigi jaoks väga huvitavates-olulistes ettevõtmistes. Viimasel paaril aastal olen tegelenud aastate 1939-1941 südmustele ja nende juriidilistele järelmitele ajaloolis-juriidilise hinnangu andmisega seoses kunagiste Eesti vabariigi kodanike - baltisakslaste, kelle hulgas paljud olid eestlased - saatusega 1941-1945 ja 1949. aastast tänaseni. See on jällegi üks seni lahendamata prob­leem, mis vajas lahendamiseks inimest, kel teadmisi nii ajaloost kui õigusest.

Kuna ma isiklikult arvan, et õigusajaloolane peab saavutama erialase taseme, kus ta on aktsepteeritud ajaloolastest ametivendade poolt, siis vahel on mul tunne, et see on mul ka õnnestunud.

Olete kolme lapse isa. Milline osa on perel ja kodul teie elus?

Olen oma lastele ikka soovinud, et neil elus veaks, kui nad valivad endale elukaaslase. Minul on vedanud. Kohtasin oma abikaasat Marit ülikoolis ja oleme juba kolmkümmend aastat koos.

Meil on toredad lapsed ja juba oleme Mariga saanud tänu tütrele kahekordseteks vanavanemateks.

Minu õnn on selles, et Mari on mulle ka vaimselt väga lähedane, ta on tõeline elukaaslane, kellega meile antud eluteed koos käime. Kaasteelistena, kellesse me suhtume kui isiksustesse, võtame ka oma lapsi ja lapselapsi. Seetõttu tunnen end pere ringis alati hästi ja loodan, et suudan neile turvatunnet juurde anda.

Lisaks õppejõu ja teadlase tööle olete olnud kahe kõrgkooli rektor. Kas poliitilised tõmbetuuled on Eestis tuntavad?

Ma juhtisin rektorina sisekaitseakadeemiat ja Eesti mereakadeemiat aastatel 2003-2007. See oli väga huvitav ja pingeline aeg.

Eesti riigis pole kahjuks aru saadud, et vähemalt hariduse valdkonnas ei tohiks olla nii palju poliitilisi mänge. See on tegelikult meie rahvale väga ohtlik. Kui mul poliitilistes tõmbetuultes on raske olnud, siis olen alati mõelnud oma esiisale, Naistevälja taluperemehele Mart Jervman­nile - kirjutati ka Järmann -, kes Nõmmküla vallavanemana ja Järvajõe algkooli koolikohtu esimehena andis Järvajõe algkooli jaoks Naistevälja külas oma maast tüki.

Koos ümberkaudsete meestega ehitati oma laste jaoks kool, ning nagu ajalugu näitas, leiti sellesse kooli alati andekaid õpetajaid.

Kas Eesti on õigusriik?

Eesti on kindlasti õigusriik, kui me lähtume õigusriigist kui juriidilisest ja poliitilisest mõistest. Kuid Eesti on meile isamaa ja meil on südames loomulik soov, et sellel pühal maal, mis meile kord elu andnud, läheks hästi.

Soov, et me suudaksime igapäevases elus teha otsuseid, mis pikemas perspektiivis meie rahvale kasuks tulevad, ja et vähem oleks otsuseid, mille ajendiks vaid kellegi isiklikud ambitsioonid või pisihuvid ja mis pikas perspektiivis võivad meie riigi arengut pärssida.

Tahaks väga, et me oma väikest inimpotentsiaali oskaksime riigi valitsemisel nii kasutada, et meil poleks vastuolu keskvõimu ja kohaliku võimu vahel ja et ühise eesmärgi nimel suudaksime riigi juhtimisse kaasata kõik oma parimad pojad ja tütred.

Meie puhul oleks suur tarkus see, kui keskvõim ei võtaks ära vahendeid ja annaks kõik need asjad lahendada kohalikule tasandile, mis just hädapäraselt ei vaja riigi seisukohalt tsentraliseerimist. Eestit tahame näha nii õigusriigina, kus kodanik saab oma õigusi vabalt rakendada, kui kindlasti ka demokraatliku riigina. Võtmesõnaks peaks tänases Eestis saama kaasamine.

Riik on tugev siis, kui absoluutne enamus inimesi siin loevad seda oma riigiks, mille tulevik on neile sama tähtis nagu nende laste ja lastelaste oma.

Peeter Järvelaid

• Sündinud 28. nov 1957 Tallinnas.
• Õigusajaloolane, olnud Tartu ülikooli ja akadeemia Nord professor.
• Juhtinud 2003-2007 rektorina Eesti sisekaitseakadeemiat ja Eesti mereakadeemiat.
• SA Jaan Poska Mälestusfond nõukogu esimees.

Tagasi üles