Juhtkiri: Kompromissitud põhimõtted

Politsei mõõdab kiirust Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühelt poolt on ääremaadel probleemiks see, et on raske tööd saada, teiselt aga see, et olemasolevatele töökohtadele pole lihtne leida sobivat inimest. Olgu siis õpetajat või politseinikku.

Tänane Virumaa Teataja kirjutab Laekverest, kus pärast piirkonnakonstaabel Kauni Soone teenistusest lahkumist on turvalisus vähenenud, alaealised tarbivad vabalt alkoholi, täiskasvanutest rääkimata. Ning uut konstaablit vakantsele ametikohale seni leitud ei ole.

Kauni Soone lugu on kõnekas mitmel moel. Siinjuures jätab Virumaa Teataja enda teada mehe varasema teenistuskäigu ja keskendub positiivsele.

Esmalt tõendas Kauni Soone juhtum, et vallad vajavad oma konstaablit, kes saab keskenduda kohalikule piirkonnale, mis on mõistliku suurusega ja inimesele töö tegemiseks jõukohane. Paraku aga politseil ressursse napib ja nii tekib paratamatult rahulolematus korravalvurite tööga.

Raske on vastata küsimusele, kes on hea politseinik. Aluseks võib võtta mitu näitajat. Üks on näiteks see, mis saab pärast politseiniku lahkumist. Kui piirkonnas oli varem kõik korras, aga politseiniku lahkumisega muutus olukord halvemaks, siis näitab see varasemat head tööd.

Kui aga vallavõimude hinnangul on veel ka korravalvuri lahkumise järel tunda eelnevat “koolitust” ja enamik inimesi püüavad siiski olla seaduskuulekad, siis on see juba omaette tase.

Teisest küljest on kahtlemata hea politseinik see, kes elab oma sõnade järgi ehk siis on ise igatpidi õiguskuulekas ning eeskujuks ka väljaspool tööaega. Selline, kelle ees ka teda mundrita nähes võetakse valvele ja kaob tahtmine isegi kommipaberit maha visata, rääkimata kellegi võõra vara sissevehkimisest või rahu häirimisest.

Ja selleks, et munder ja ametimärk ei devalveeruks, peab mundrikandja ise oma ametiga kaasas käivaid põhimõtteid järgima kompromissitult.