/nginx/o/2010/09/06/428489t1h66ea.jpg)
Ajendatuna 25. juuli Virumaa Teatajas ilmunud artiklist, mis rääkis MTÜ Jeeriko endisest esimehest Angela Oldist ning tema väidetavast ühingule kuuluva raha omastamisest, leidsin ka endas mõtteid, mis puudutavad seda teemat üldises plaanis.
Rainer Miltop: Aita seal, kus võimalik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On äärmiselt kahetsusväärne et niisugune lugu on juhtunud, heidab see ju halba varju kogu sotsiaaltööle.
Minu artikli eesmärk ei ole anda hinnangut MTÜ Jeeriko tegevusele, sest selleks on muud institutsioonid.
Jäik seadusandlus
Olles tegutsenud ohvriabi valdkonnas MTÜ kaudu rohkem kui viis aastat, olen kogenud, et lihtsam on toetada abivajajat pigem oma rahaga, kui hakata hiljem kulude tõestamisega tegelema.
Ohvrite abistamisel on sageli tähtis operatiivne tegutsemine, kuna inimene vajab praktiliselt kohe abi.
Näiteks olete söömata paar päeva ja tulete abi paluma, kuid selmet teile kõhutäit pakkuda palun kirjutada avalduse toetuse saamiseks ja luban, et viin selle kiiresti sotsiaalosakonda, küll nemad siis juba otsustavad!
Saate ju isegi aru, et see on naerukoht, aga kahjuks on seadusandlus siinkohal tõesti pisut kohmakas. Ka kehtiva seaduse tundmiseks võiks olla riigi poolt enam koolitusi, et ühiselt ja edukamalt seda keerulist ja tegelikult küllaltki energiamahukat tööd teha. Ainult paberil reaalset tööd ei tee.
Seadusandlik võim, milleks Eestis on riigikogu, peaks väga kriitilise pilguga läbi vaatama mittetulundusühinguid puudutavad õigusaktid, et tagada sihipärasus ja vajamineval määral delikaatsus sotsiaaltöö ja eriti just ohvriabi poolel.
Käsitletava teema puhul võiks rõhu asetada sõnale “turvatunne”. Just turvatunne on see, mis on abi otsijatel kadunud. Vaid üks näidetest selle kohta on naiste varjupaik. Kes sinna lähevad? Koduvägivalla all kannatanud.
Varjupaiga aadress peab olema kättesaamatu kõigile, välja arvatud seal töötavad inimesed, sest kahjuks on konfidentsiaalsuse tagamisega meil veel probleeme.
Elame ju väga väikeses riigis, kus tuttava leidmine konfidentsiaalse info saamiseks on suhteliselt kerge.
Vabatahtlike raske töö
Kui tänasel päeval ei pea riigikogu liige esitama oma kuludokumente teatud ulatuses, vaid see on piiritletud kindla summaga, siis võiks ja peaks nii olema ka MTÜdel, mis tegelevad inimeste kõige tundlikumate ja delikaatsemate probleemidega, sealhulgas pereprobleemidega.
On ekslik arvata, et perevägivalda on üksnes sotsiaalselt vähekindlustatud peredes.
Turvakodudesse satuvad inimesed nende varanduslikust või hariduslikust seisust hoolimata. Siit ka probleem konfidentsiaalsusega.
Probleemsete inimeste, perekondade ja kriisiolukordadega tegelemine on küllaltki aeganõudev, komplitseeritud ja kohati kurnav tegevus.
Kahjuks on meil abivajajaid palju rohkem kui neid, kes suudavad ja soovivad aidata. Ometi on inimesi, kes võtavad selliseid raskeid ülesandeid lahendada.
Vabatahtlikud teevad seda vaimselt keerulist, rasket ja kohati ka ohtlikku tööd oma põhitöö kõrvalt ja ilma materiaalset hüvitist saamata. Ja sageli maksavad kulutused kinni omast taskust, põhjus ikka üks - regulatsioonid seadustes.
Minu arust on äärmiselt küüniline mõelda, et töötegijate psühholoogiline n-ö taastamine ja uuesti laadimine, mis korraldatakse näiteks spaas, on ebasihipärane.
Usun jätkuvalt, et meis kõigis arenevad niisugused iseloomujooned nagu kaastunne, abivalmidus ja üksteisemõistmine ehk oskus panna ennast teise olukorda, ja et meie ühiskonna areng liigub jätkuvalt positiivses suunas.