Nele Lavrikov: Seadusetäht seab oma piirid

Nele Lavrikov. Foto: Meelis Meilbaum

Samal teemal 3. septembri artikkel “Rakke kooli endised õpetajad pöördusid politseisse.”

Asusin suurte lootustega Rakke gümnaasiumi direktorina tööle 12. aprillil 2010.

Aastateks 2010/2011 riikliku järelevalve laialt välja kuulutatud prioriteet ja kontrollimise teravik üldharidussüsteemis kõlab selgelt ja üsnagi ähvardavalt: see on pedagoogide kvalifikatsioon, atesteerimise korraldus ja täienduskoolituse võimaldamine.

Just sellest tulenevalt tutvusin ma pedagoogide kvalifikatsiooni nõuetele vastavusega, atesteerimisega ja läbitud täienduskoolitustega.

Olles olnud tööl paar nädalat, teavitasin õpetajaid järgmise õppeaasta riikliku järelevalve eelistustest ning et olen sellega seoses tutvunud Rakke gümnaasiumi õpetajate vastavusega kva­lifikatsiooninõuetele, selgitasin neile ka seda, milline on palgaaste kvalifikatsioonita õpetajatel (Rakke vallavolikogu 25. juu­ni 2009 määrus nr 7).

Uue töötajana oli mul loomulik ja siiras soov inimestega paremini tutvuda. Viisime koos õppe- ja kasvatusala juhatajaga läbi õpetajate arenguvestlused, kus sai ka kvalifikatsioonita õpetajatele põhjalikumalt selgitatud, et nendega tähtajatut tööle­pingut ei ole kehtiva seadusandlusega seonduvalt enam võimalik jätkata.

Andsin ka teada, et kuulutan välja konkursi, kus neil on võimalik kandideerida ja kõik võimalused jätkata tööd tähtajalise lepinguga.

Leping oleks automaatselt muutunud tähtajatuks niipea, kui pedagoogidel pedagoogiline kõrgharidus omandatud, nagu seadus seda ette näeb.

Praegu kehtivad “Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded” (vastu võe­tud haridusministri 26. augusti 2002. a määrusega nr 65, jõustunud 7.09.2002) kehtestati 2002. aastal ning pedagoogidele (§ 36), kes kõnealuse määruse jõustumisel olid töösuhtes õppeasutusega ning kes olid hiljemalt 1. septembriks 2002 asunud omandama oma ametikohale käesolevas määruses sätestatud kvalifikatsiooninõuetele vastavat kõrgharidust, pikendati kvalifikatsiooninõuete täitmise tähtaega 1. septembrini 2007.

Seega alates 2007. aastast oleks pidanud nendega sõlmima tähtajalise lepingu seniks, kuni diplom on käes.
Kõnealune paragrahv, mille alusel tüli tekitanud tööleping lõpetati, sisaldab sätteid, milleks on muu hulgas ka töökohale sobimatus (tegemist ei ole praeguse kaasuse puhul mingil juhul mingite isikuomaduste või suutlikkusega, vaid seadusetähe nõudmistega, millest eespool juba juttu oli).

See aga ei võimalda töösuhet senisel kujul jätkata.
Siin on tegemist valikuga. Valikud on alati rasked ja minu teistsugune käitumine oleks tähendanud teadlikult seadusvastast tegevust.

Tõsi, inimlikkus ei välista konflikti seadusega ekstreemolukorras, kuid seda meil õnneks pole ja kirgede vaibudes leiame kindlasti viisid, kuidas segi aetud suhted taas selgeks rääkida.

Ja eks meile kõigile ole meie õpilased ja nende käekäik kõige olulisem.