Pastor töötagu vaimupõllul, mitte kiriku katusel

Tarmo Linnas Foto: Erakogu

Pärast seda, kui Halliste kirikuõpetaja Kalle Gaston pani ameti maha, tekkis ühiskonnas debatt kirikute rahalise olukorra üle. Viru-Jaakobi koguduse õpetaja Tarmo Linnas ütleb, et lahkumismõtteid on ka temal olnud.

“Maakogudustes ongi raske. Ja kõik see, mida Kalle Gaston rääkis, usun, on paljudes kohtades nii,” ütleb Linnas. “Kui kogudused on väiksed, siis on ka annetajate arv väike, kui suured ajaloolised kirikuhooned kipuvad lagunema, siis raha nende kordategemiseks kogudustel lihtsalt ei ole.”
Üks asi on koguduse kehv rahaline seis, kuid teine asi on ka hingekarjase nadi palk. Kirikuõpetaja palk kujuneb liikmete annetustest ning on seega sõltuv koguduse liikmetest, kuid just maakogudustes kipub liikmete arv kokku kuivama.

Milline oleks väljapääs?

Kui vaatame naabrite juurde, siis seal on asjad teistmoodi organiseeritud. Soomes on kindel kirikumaks.

Aga eestlased on paganad, vaid 16 protsenti seostab end religiooniga.

Üks asi on annetamine, teine koguduse liikmete tegelik arv, mida on mitu korda rohkem. Ja nemad oma kunagi antud tõotust ei pea. Näiteks Viru-Jaagupis on koguduse hingekirjas umbkaudu 700 inimest, kuid reaalselt täidab oma kohust makse makstes vaid sada viiskümmend inimest.

Viru-Jaagupi on vana kihelkonnakeskus, kuid nüüd on jäänud tühjaks, sest siit on läinud kool ja muudki. Vanad kaovad eest ja noori ei tule asemele.

Võin öelda väga konkreetselt seda, et minu teenimise ajal minu poolt leeritatud sajakonnast noorest ei ole oma leerikohust täitnud peaaegu mitte ükski. Nendega puudub igasugune side.

Olete Viru-Jaagupis teeninud alates 2002. aastast. Enne seda olete tegelenud ettevõtlusega, siis järgnesid õpingud. Kas olete ka ise mõelnud selle töö kõrvale jätta, et ei jõua võidelda selle paratamatusena näiva olukorraga?

Kindlasti on ühiskonnas omad protsessid, mis toimivad sinusoidi mööda, mistõttu püüan uskuda, et kui me praegu oleme selle telje alumises otsas, siis peaks algama ka liikumine ülespoole. Ma ei ole optimistlik, aga usun, et need protsessid on sellised. Iseküsimus, see on iga vaimuliku puhul personaalne, kas jätkub jõudu seda orgu läbi käia.

Siin pole asi ainult vaimuliku jõuvarudes, usukindluses ja vastupidavuses, vaid üldjuhul on paljudel pered ning seega kohustused oma lähikondsete ees. Ja kui olud on väga kitsad, siis tekivad küsitavused nende ülesannete täitmisel. Siis tuleb hakata vaatama väljapoole. Hea küll, miinimumpalgaga võib ära elada, kuid jumala abiga olen leidnud kõrvaltöid.

Mis tööd need on?

Näiteks juba kümme aastat õpetan Tartus teoloogia akadeemias heebrea keelt. See ei ole teab mis väga tasuv töö, sest tundide arv on väike, aga lisaks on veel tõlketööd - olin uue piibli tõlketoimkonnas ja viimastel aastatel tõlgin ühele kirjastusele inglise keelest raamatuid. Aga praegu on kirjastuse- ja raamatuturul ka rasked ajad.

Vaimulikul on tihti palju üle jõu käivat just majandustegevuse vallas. Siin Viru-Jaagupis on ka hulk maju, hulk kinnisvara, mille eest tuleb hoolt kanda. Minu jaoks oli näiteks ületamatu leida tõstukit, et kõrvalhoone katusel tormiga äralennanud eterniitplaate asendada.

Kogu selline tegevus nõuab ressursse, kaasa arvatud inimressursse.

Või projektide kirjutamised abifondidesse. Sedagi peab oskama teha. See on jälle üks kivi vaimuliku poolt veetavas koormas.

Kalle Gastoni kaasust võikski kommenteerida Aarne Hiobi artikliga Eesti Kirikust, kus ta tsiteerib uuest testamendist Paulust “Issand on korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist.”

See tähendab, et vaimuliku töö on sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Palju oleneb vaimuliku isikust, aga selge on see, et kõigil ei saa olla kõiki andeid. Kui ta on kutsutud ja seatud sõna kuulutajaks, siis ta ei peagi olema majandusmees ja projektikirjutaja. See on otse öelduna töö vaimupõllul, mitte kiriku katusel.

Kui kirikuhoone kuulub muinsuskaitse alla, siis see peaks eeldama riigi suuremat huvi.

Kas katusorganisatsioon EELK ei saa aidata?

Siin on jälle üks piisk, mis karikast üle ajab – nende poolt kehtestatud maksutõus. Me
ei kujuta mujal ette sellist ­maksutõusu, nagu on olnud ­kirikus. 2009. aastal tõusis ­keskkassa maks meie koguduse jaoks kolm ja pool korda. See on meeletu ju! Sellest piskust rahast, mis meile liikmete ­annetustest laekub ja mis pi­devalt väheneb, tuleb tervelt kolm ja pool korda rohkem ära anda ...

Kas seda on reaalne täita?

Seda ei ole reaalne täita, kui pole rahalisi varusid. Meie elame praegu varudest. Nüüd on võetud konsistooriumi asjamees tööle, kes tegeleb inkasso-küsimustega, et kogudustest võlad kätte saada. Helistab ja ähvardab, mul on olnud temaga lõbusaid telefonikõnesid. Järjekordse maksunõude peale küsin, et kui raha ei ole, kas siis võtate kiriku käest ära.

Sellised asjad teevadki vaimuliku elu ja töö aina pingelisemaks.

Tarmo Linnas

• Tarmo Linnas töötab Viru-Jaagupis vaimulikuna alates 2002. aastast.
• Enne seda tegeles ettevõtluse ning õppimisega.
• Kirikutöö kõrvalt käib loenguid pidamas ja tõlgib raamatuid.
• On tuntud ka kultusbändist Onu Bella ja Öörahu, kus ta mängis basskitarri.