Meelis-Lauri Erikson: Nulli ja lõpmatuse vahel

Meelis-Lauri Erikson Foto: Tairo Lutter

Samal teemal 10. septembril Virumaa Teatajas ilmunud artiklid “Pastor töötagu vaimupõllul, mitte kiriku katusel”, “Pastori töö on missioon, aga seda leivale ei määri” ning juhtkiri “Kirikuhoone kui rist kaelas”.

Jah, kiriku elu tänapäeva Eestis on raske. Selles pole mul kahtlust. Aga pole ka kunagi nii, et osataks asju näha kotkalennult, ajastute plaanis. Ikka on nii, et see, mis parajasti käes, on kõige tähtsam ja ainuvõimalik. See on väga inimlik.

Tahan uskuda, et kirik ei ole inimlik, see on pigem ebainimlik või õigemini üleinimlik. Täie lugupidamise juures oma kolleegide suhtes tahan asju vaadata mitme kandi pealt.

Nimelt ilmus VTs hiljuti väike ülevaade Virumaa kirikute elust ja muidugi on hea, et kiriku olukorrast siin ja praegu avalikult räägitakse.

Aga vaatame, kas oleks võimalik siiski ka teistsugune vaatenurk. Julgen siin selle välja pakkuda (vaid küll oma koguduse näitel, sest tunnen seda kõige paremini).

Pluss

Kirik on keskaegne kolakas, mis õnneks on üpris korras; kütet küll ei ole, aga see-eest on leerimaja, kus saame talvel jumalateenistusi pidada. Jumalateenistustel käib keskeltläbi viisteist inimest. Vahel on olnud ka viis inimest kirikus.

Meil on ametis kirikuõpetaja, kes elab pastoraadis ja saab umbes 300 “juurot” kuus palka. Meil on tipptasemel organist, kelle mängu on sageli kiidetud ja kes mängib mõnikord ka kontserte. Siit oreli juurde – see on saanud aastatega üha paremaks tänu organisti ettevõtlikkusele, kes käivitas omaette sihtasutuse oreli asjalikuks remondiks.

Kogudusel on leerimaja, mida oleme aastatega remontinud ja üha rohkem kasutusele võtnud. Seal tegutseb pühapäevakool ja noortekeskus, seal toimub igasuvine leerilaager noortele, kammerlikke kontserte on olnud; peale selle ka igasugused koosolekud, juba mainitud jumalateenistused külmal ajal ja ka külaliste vastuvõtu võimalus.

Meil on energiline juhatuse esimees, kes on suutnud “juuroprojekt”e kirjutada, et see kõik on teoks saanud.

Meil on ligi üksteist hektarit maad, millest üheksa on õnneks kalmistumaa (järelikult ei kuulu maksustamisele). Meil on tubli kalmistuvaht, kelle töötasu tuleb küll valla eelarvest, sest üleüldse ei leidunud vallas kedagi teist, kes viitsiks kalmistuga tegeleda (kogudusel on see aastatega juba hästi sisse töötatud, nõnda pole ka põhjust selle haldamist kardinaalselt muuta). Inimesed ei sure enam.

Leeritatute arv on keskeltläbi 10-15 aastas; ristimisi umbes samapalju, kuid noored inimesed ju lahkuvad siit. Nad lõpetavad kooli ja lähevad kuhugi edasi õppima; maailm on ju igast otsast avatud, mis sa teed.

Meil on kasutatud riiete pood, mis rendib oma ruume (omanik on olnud meiega üle mõistuse kannatlik) otse alevi keskuses ja kus on üpris suur käive; poe “esinaine” on üks tublimaid koguduse töötajaid; sealt tuleb ka koguduse põhiline sissetulek, kuna kirikumaksu makstakse kehvalt.

Ja mis puutub kirikuõpetajasse endasse, siis tema mõningasele boheemlikkusele vaatamata on ikka mõnikord öeldud, et tal on head jutlused või et ta suudab mõnikord isegi mitte põlata mitte mingit tööd ega mitte ühtegi inimest.

Miinus

Kirik on keskaegne kolakas, mida tegelikult kellelegi eriti vaja ei ole; vaid väheste kultuurihuviliste uurimispind. Kütet kah ei ole. Leerimaja on küll kuhugimaani remonditud, kuid siiski on seal veel väga palju teha. Jumalateenistustel käib ainult keskeltläbi viisteist inimest, enamasti vanemad naised.

Kirikuõpetaja on küll ametis, kuid mis tal ikka niiväga teha on? Pealegi vaid umbes 300 “juuro” eest kuus. Tipptasemel organisti pidamine aga mingis pisikeses maakoguduses on puhas raiskamine ja ega teda palgal hoida polegi mõtet, näiteks muusikakooli klaveriõpetaja võiks kah teenistused ja matused ära mängida – 100 krooni pihku ja asi kombes.

Oreli sihtasutus pole suutnud isegi mitte kuue aastaga orelit lõpuni remontida. Leerimaja võib ju olla, kuid enamasti on see ju tühi! Pühapäevakoolis käib kuus last!

Noortekeskus on küll olemas, aga kauaks sedagi on; valla armust see tegutseb ning kauaks siis inimestel ikka entusiasmi jätkub ilma palgata tööks. Juhatuse esimees on energiline, kuid paljukest siis temagi suudab.

Leerilaager on kah tore üritus, kuid selle kasutegur koguduse jaoks on väga küsitav, sest noored ju valdavalt lahkuvad siit; maailm on ju igast otsast avatud, mis sa teed.

Kalmistu on küll koguduse käes, aga see on pigem koormaks; kui suudame ots otsaga kokku tulla, siis on hästi. Inimesed ei sure enam.

Kasutatud riiete pood, mis peaks kogudusele andma põhilise sissetuleku, asub tõelises pugerikus ja ruumikitsikuses (sest omanik on eraldanud sellest hoonest vaid neljandiku või isegi viiendiku).

Kirikumaksu makstakse nagunii kehvalt. Ja üleüldse on koguduse eelarve selline, et selle eest ei saaks ühte korralikku autotki osta. Ning liisinguautol on juba mõlk küljes.

Mis puutub kirikuõpetajasse endasse, siis see on nagunii mingi boheemlane, kes ei saagi majanduslikest asjadest aru ning keda peab vahel lihtsalt välja kannatama, sest ilma ju päriselt ka ei saa.

Null ... või lõpmatus

Arvan, et kirik on oma pika ajaloo jooksul näinud igasuguseid aegu. Istun nende vägevate keskaegsete müüride vahel ja püüan ette kujutada kõiki neid põlvkondi, kes siit sajandite jooksul on läbi käinud. Nad on olnud kõik erinevad, nad on erinevatel aegadel elanud, nad on mõtelnud erinevalt.

Ja küllap on nemadki ikka tundnud sama – see, mis on praegu käes, on kõige olulisem. Inimene on täiesti kinni omas ajas või isegi ainult omas hetkes.

Mõtlesin ka sellele, et kirikus on raske töötada kärsitul inimesel, sellisel, kes tahab kiirelt vägevaid tulemusi näha.
Ja ka need tulemused tulevad pigem n-ö salaja, mööda inimesi ja mitte mööda meediakanaleid. Ei need jõua ajalehtedesse ega mujale laiema avalikkuse ette.

Pigem on kirik nagu uks, mis avaneb lõpmatusse. Meie aga riputame ukse peale erinevaid silte, kuulutusi, kus on kellaajad ja kuupäevad (ühesõnaga – tavalised ajatrellid), või värvime selle ukse aeg-ajalt uuesti üle.

Eks seda kõike on ju vaja, aga ega see, mis on ukse taga, sellest ei muutu.