Priit Adler aitab elule hääbuvaid külasid

Üks külade päeva organiseerijaid Priit Adler. Foto: Raivo Raigna

Loodusgiid Priit Adler tun­neb muret Tamsalu valla väikeste külade Järsi, Tür­je ja Võhmuta saatuse pärast, mis viimase poolsajandi jooksul on hääbunud, ja koostas neile koos keskkonnaameti nõuniku Teet Koitjärvega arengukava, et tähelepanu vääriva ajalooga külad välja ei sureks.

Mis ajendas teid koostama väikeste külade arengukava?

Nagu ikka on suurtel ja keerulistel asjadel lihtsad seletused. Ilma kavata pole võimalik ühtegi asja ette võtta ega oma headest kavatsustest ja plaanidest teistele teada anda.

Külad Järsi, Türje ja Võhmuta on piirkond, mis ajalooliselt olnud Järvamaa koosseisus ning suhteliselt hiljuti toiminud lausa omaette Võhmuta vallana. Näiteks Järsi küla on Tamsalu valla vanim küla üldse.

Kolme aasta pärast, 2013. aastal, möödub 760 aastat Järsi esmamainimisest ajalooürikutes. Praeguse Tamsalu valla ja Järva-Jaani valla piirimaadel on pikk ja põnev asustamise ajalugu.

Orduaegne kroonik Läti Hendrik märgib oma “Liivimaa kroonikas” Lõpekunna kihelkonnas Keitise (Keitingi) küla, kuhu taan­lased ehi­tasid aastatel 1221-1223 kiriku, mida nimetati Püha-Jaani, hiljem Järva-Jaani kirikuks.
 

Teile kuulub Metsamõisa poolmõis. Rääkige selle ajaloost?

Metsamõisa (Karlsbrunn), mille suurus on 67 tiinu, rajati XVI sajandil Võhmuta mõisa poolmõisana ja eraldati Võh­mutast 1847. aastal. Mõisa park rajati koos mõisaga ning korrastati viimati tänase päevani säilinud kujul 1850. aastatel. Metsamõis on kuulunud läbi ajaloo Zoege von Manteuffeli suguvõsale.

Ernst Manteuffel juunior elas 1930. aastatel Metsamõisa maakohas, kellelt minu vanaisa Arnold Adler ostis Metsamõisa mõisa 13. novembril 1938. Repressiooniohu tõttu hülgas ostja Metsamõisa 1947. aastal, mille järel võeti mõis kasutusele Aavere internaatkodu Metsamõisa osakonnana.

Peremees Arnold Adleri ja perenaise Ida-Hermine Adleri (Leimann) mõrvasid punaväelased ning kohalikud Eesti seltsimehed 17. oktoobril 1951. a Karuaugu talu rehealusel Ramma külas Järvamaal.
 

Kuidas kunagine kaunis mõisahoone hävis?

Nõukogude ajal paigutati Metsamõisa selliste vanurite hooldekodu, kes iseseisvalt ei suutnud hakkama saada. Metsamõisas lõpetati tegevus 1970­ndate lõpul, mil hoolealused jaotati Aavere ja Koeru hooldekodu vahel. Metsamõisa hooldekodule tehti veel enne selle lõpetamist tõenäoliselt paberitel remonti ehk tegeleti arvatavasti juurdekirjutustega. Sotsialistliku omandi vastase võitlemise organisatsioon tundis asja vastu huvi. Ilmselt oma teo varjamiseks korraldas Aavere hooldekodu direktor Oskar Kriiva 1983. aastal Metsamõisa mõisa hoone lammutamise.

Mõisast ärastatud uksed, aknad, pähkli- ja tammepuust seinapaneelid, kaminad ja glasuurahjud olevat kuuldavasti müüdud Peipsi äärde

suvilatesse. Üks glasuurkamin olevat isegi ENSV sotsiaalministeeriumi ametnikust seltsimehe suvilasse jõudnud.

1996. aastast kuulub Metsamõisa mulle.

Metsamõisa hoonete müüride konserveerimise, juurdepääsutee hooldamise, mõisapargi korrastamise ja tiigi hooldamise töödega alustasin 2009. aastal. Metsamõisa mõisa hoonete rekonstrueerimine jätkub.
 

Tillukesel Järsi külal on oluline koht ka eesti kultuuriloos.

Järsi külast on sirgunud eesti tunnustatud koorijuht Kuno Areng. Oma lapsepõlves on Järsi külas Metsamõisa mõisas elanud loodusmees Fred Jüssi, kes ise ütleb, et seal ta just loodusepisiku külge saigi.

Tänaseks on Võhmuta mõisa omandanud Gareth Niblett, kellel on ideed ja mõtted, mida Võhmuta mõisaga ette võtta.

Nii on minul Metsamõisa mõisaga. Oleme sel teemal ka nõu pidanud ning arutanud ärksamate külaelanikega Järsi, Türje ja Võhmuta külast, samuti Järva-Jaani, Tamsalu ja Väike-Maarja vallavalitsuse esindajatega. Oleme otsinud liitlasi Tallinna ülikooli Rakvere kolledžist ja Tartu ülikooli Türi kolledžist.

Kindlasti pöördume veel Lääne-Viru ja Järva maavalitsuse poole.

Milliseid perspektiive näete nimetatud külade arengus ja millega tuleks eeskätt tegeleda?

SWOT-­ana­lüü­si tehes saime oma küla ja ka kogu piirkonna kohta terve hulga võimalusi, mis on lihtsalt kasutamata ning samas on nad tugevuste poolel samuti esindatud. Näiteks hea ühendus maanteede võrgus­tikuga, piirkonnas elavad haruldased loomad, koostöö omavalitsustega on hea, mõisate olemasolu piirkonnas.

Samuti piirkonna tugev kultuuriline ja ajalooline taust.

Võimalustest tõstaksin esile selle, et kasutamata on suhtlemisvõimalused kahe maakonna, kolme valla ja naaberküladega. Piirkonnal ei ole omi traditsioone välja kujundatud ja ei tunta oma paikkonna ajalugu ja kultuuri.
 

Seletage lühidalt lugejatele lahti, mida tähendab lühend SWOT?

See on lühend inglise pä­ritolu sõnadest strengths, weaknesses, opportunities, threats. Eesti keelde tõlgituna “tugevad küljed”, “nõrgad küljed”, “võimalused”, “ohud”.
 

Kes on need aktiivsed kohalikud inimesed, kellele toetuda?

Pean siinkohal kohe tun­nistama, et ei ole ise seal ko­halik inimene, kuid minu juured on pärit Järsi küla Metsamõisa mõisast. Muret teeb küll, kui ­pole ära kasutatud võimalusi, mida asukoht ja loodus pakuvad Järsi, Türje ja Võhmuta ­külas. Loomulikult olen ot­sinud ­tuge Tamsalu vallava­litsusest ning olen seda ikka alati saanud. Abist ei ole keeldunud ka naaberomavalitsuste juhid.

Loomulikult on külades ärksamad inimesed, näiteks Türje külast Riina Palmiste, Võhmuta külast Annemarie Haldenby, Gareth Niblett, Eha Järve ja Ain Saar.

Erilist rõõmu valmistavad Võhmuta küla noored Ivor Tais koos oma sõpruskonnaga: Janek Moldovtsuk, Margus Saar, Vladimir Hvostjak, Christian Aasumets, Kristel Vidaja ja Mari-Liis Laisaar, kes on toeks olnud ideede ja mõtete genereerimisel ning esimeste stendide paigaldamisel külasse.
Järsi külas pole oma abist keeldunud Kuno Areng, Aarne Sõber ja Jaak Adler. Abi oleme saanud loodusmehelt Fred Jüssilt.

Karinu külast on ideedega abiks olnud külaliikumise aktivistid Aime ja Vello Kallandi. Mulle on nõu ja jõuga toeks olnud ettevõtjad Rein Lall ASist Võhmuta PM, Jaan ja Jaanus Kiisk JK Otsa talust.

Millist toetust ja abi vajate ümbruskonna omavalitsustelt ja taotlete fondide kaudu, et huvitava ajalooga külad välja ei sureks?

Alati ei pea abi olema rahas. Abivajajale tuleb ulatada õng mitte kala.

Pigem ootame head sõna ka raskel hetkel, ja nagu projektimajanduses ikka - toetuskirju ning usaldust, et saame asjadega hakkama.

Tänapäeval, mil rahataotlusi saab esitada mittetulundusühingule PAIK, Keskkonnainvesteeringute Keskusele, PRIA-le, EASile, erametsakeskusele ja nii edasi, ei ole rahastaja nimel tähtsust.

Järsi, Türje ja Võhmuta ­suurim arenguvõimalus seisneb selles, et külad paiknevad ­kolme omavalitsuse kokku­puute­punk­tis ja piirnevad Jär­va­maaga. Samas teisel pool piiri Väike-Maarja vallas ning Järvamaal on sama mure nagu Järsi, Türje ja Võhmuta elanikel ning maaomanikel - keskused kaugel ja oht jääda ääremaaks suur. Tuleb haarata initsiatiiv. Koguda saatusekaaslased kokku ning leida ühisosa, mis meid ühendab.

See pole kerge ülesanne, kuid võimalik.

Mida peate esmatähtsaks külaelu edendamisel selles paikkonnas?

Esmatähtsaks peame Järsi, Türje ja Võhmuta külas viidamajanduse kordasättimist ning kultuuri- ja ajalooobjektide tähistamist koos infotahvlite paigaldamisega.

Samal ajal peab need objektid kiiresti korda tegema, et suure linna elanik saaks nautida väikse koha puutumatut loodust ja omapära. Nii see olukord muutubki, sest külastaja soovib süüa, magada ja suveniire osta. Tekivad töökohad. Peagi ei mäleta keegi, kuidas Järsi, Türje ja Võhmuta külas enne elati.

Samas pean oma kohustuseks meelde tuletada, et arengukava ei ole kunagi valmis ja lõplik. Seda tuleb pidevalt ajakohastada-uuendada. Tuleb seada uusi eesmärke, kui vanad plaanid on teoks tehtud või vajavad kohendamist.

Arengukava puhul on tegemist dokumendiga, millega saab asuda oma külas tegutsema, kuid paberil on see lihtsam kui tavaelus. Muidugi pole küla arendamine ühe inimese töö, vaid elanike ja maaomanike ühine eesmärk.

Mõistagi on ka pessimiste. Alternatiiviks on muutuda kolkakülaks. Teeääre niitmiseks ja ajaloo- või kultuuriobjekti võsast puhastamiseks ei pea olema pururikas ega küsima selleks suurt toetust fondist. Külaelanike ja maaomanike ühisel pingutusel on muutus kiire tulema oma rammu, mõistuse ja võimaluste juures.

Loomulikult on lugejad nüüd põnevil, et mida nad seal küll ette võtavad. Meie näeme võimalust just oma piirkonna eripära tutvustamises kõigile huvilistele. See ongi meie tugevus ning äriplaan. Vähe on inimesi, kes tahaks minna nautima sellist põllumajandust, kus põllule on ehitatud kipsist ja paberist maju, nagu näiteks Tallinna külje all.

Enamik soovib näha kordumatut ja eripärast loodust ning eksponeeritud ajalugu. Leidke need oma külast üles.

Priit Adler

• Sündinud 1. aprillil 1965.
• Lõpetanud Kodasoo põhikooli, Kuusalu keskkooli, Eesti põllumajanduse akadeemia.
• Läbinud looduse- ja keskkonnaspetsialisti kursuse, Lahemaa loodusgiidi kursuse.
• Elukutselt agronoom, looduse- ja keskkonnaspetsialist, loodusgiid, MTÜ Ökokratt juhatuse liige.