Juhtkiri: kõhkluskoalitsioon, läks!

Mõneti kummaline, ent samas ka arusaadav, et valitsuskõneluste viimane ja kõige magusam  osa on ministriks saavate persoonide nimed.

Võib ju küsida, kas see on ülepea kõige olulisem. Pigem peaks tähtsustama seda, mis on kirjas koalitsioonilepingus. Ministrid hakkavad ju sealseid punkte ellu viima. Ja teevad seda mõistagi oma suure meeskonnaga.

Aga loomulikult on eile avalikustatud koalitsioonilepe oma pealt saja tuhande tähemärgiga liiga pikk ja keeruline, et selle üle sügavamalt juurelda.

Lihtsam on arutleda, kas see või teine inimene konkreetseks ministriks ikka passib või on tema isik selles ametis suisa üllatuseks.

Valitsuskabineti pilti vaadates võis kohe märgata, et naisi on seal tunduvalt vähem kui eelmises koosseisus, kuid see on tänapäeval probleem terves Euroopas.

On ka selge, et pigem on otsustatud isiku erakondliku kuuluvuse kui  tema ameti või eriala põhjal. Muidugi on palju kõneainet pakkunud Jürgen Ligi haridusministri koht, mille ta võtab üle ei kelleltki muult kui Jevgeni Ossinovskilt, sisserännanu pojalt, kui meenutada solvumis- ja solvamisskandaali.

Kahekordse kõrgharidusega ja kahtlemata tark, kuid sageli mõtlematute väljaütlemistega Jürgen Ligi postitas enda Facebooki-leheküljele lausa ärakirja oma ülikoolidiplomist, et haridustöötajaid rahustada.

Tundub, et kolme ministriga Lääne-Virumaalt on kõik korras: lennukas Marko Pomerants võib vabalt täita ükskõik millist ministrikohust ja sama vabalt rääkida külameestega saunalaval. Indrek Saar on oma marssalikepikese paunast välja võtnud ja maandub seal, kus nähti juba ammu tema õige koht olevat. Tarmukas Rannar Vassiljev saab ustava parteisõdurina väärikalt tänatud.

Lõpuks on aga sellesinase kõhkluskoalitsiooniga juba tükk aega kõigile selge, et kaua see ei püsi. Aga teisest küljest - ajutised asjad on teadagi kõige püsivamad.