Sirla: “Tänavakunstnik mängib illegaalsuse piiri peal”

Festivali Stencibility korraldaja Sirla. Foto: Meelis Meilbaum

Seadusrikkumise piiril kõndiv tänavakunst võib jahmatada nii imelise teose kui ka ärritava sodiga. Selle kunsti taga on suur vastutus, ütleb festivali Stencibility korraldaja Sirla.

Rakvere Keskväljakul avatud tänavakunsti näitusel viidatakse, et see kunstiliik on maailmas viimastel aastatel aina populaarsemaks muutunud. Miks?

Võin pakkuda ainult oma teooria, et see on vabam, kättesaadavam kui galeriikunst. Kui institutsionaalsetes kunstiringkondades räägitakse surnud ringist – et galeriis käivad ainult need, kes on enne kunstiga seotud, ja kunst ei jõua ringist välja, siis tänaval käivad inimesed, kel ei pruugi olla eelnevat kunstiteadmist. Iseasi, kas nad märkavad seda kunsti. See kunst on nähtavam ja seetõttu rohkem kõlapinda leidnud.

Teine aspekt on põnevus – ta mängib legaalsuse ja illegaalsuse ehk seadusrikkumise piiri peal. See tekitab põnevust.

Miks ikkagi tänaval, kui tänavakunst on jõudnud ka näitusesaalidesse?

Tänavakunstnikud ei vastanda oma loomingut galeriikunstile. Tänav on lihtsalt üks võimalus oma teoseid eksponeerida. Lisada hästi funktsionaalsesse linnaruumi visuaalset boonust.

Miks kannavad tänavakunstnikud varjunimesid?

Tegemist on ikkagi illegaalse tegevusega. Alguses ilmselt kardeti trahvide pärast, aga nüüd käib see tänavakunsti kultuuri juurde.

Paljud kunstnikud teevadki vahet kunstniku-endal ja igapäeva-endal. Varjunimi aitab seda vahet teha. Polegi vajalik teada, kes see inimene on päriselt, sest see ei ole kuidagi seotud tema kunstiga. On ka neid kunstnikke, kes teevad oma nime all.

Mil moel on ebaseaduslikkuse piir aastatega muutunud?

Tänavakunst on endiselt illegaalne, kui ei ole omanikult nõusolekut küsitud. Keegi ei ootagi seaduse muutmist, aga inimeste mõtlemine on nüüd laiem, enam ei nähta nii mustvalgelt seda, mida tohib ja mida ei tohi.

Missugused on tänavakunsti loomise põhimõtted?

Tänavakunstis on südametunnistusel ja kainel mõistusel suur roll. Tänavakunstnik võtab suure vastutuse, ta vastutab kogu selle kunstiliikumise eest. Kui üks astub kogu aeg üle piiride, siis ta tõmbab kogu ringkonna maine alla.

Isegi siis, kui see joonistamine käib väljamõeldud nime all, ei tähenda see sugugi, et kunstnik ei vastutaks oma tegude eest.

Ta peab valima väga hoolikalt, et koht ja teos oleksid omavahel kooskõlas. See on ainus põhjus, miks tänavakunsti idee toimib. Kui neid asju ei järgitaks, poleks tänavakunst üldse nii populaarne ja sel ideel poleks mõtet taga.

Tänavakunstis on suurepäraseid teoseid, aga ka lihtsalt sodimist. Kust jookseb kunsti ja mittekunsti piir?

Piir läheb inimese enda peas. See tekitabki kõige rohkem segadust tänavakunsti maailmas.

Minu jaoks on sodi see, mis ei kõneta mind ega ütle mulle mitte midagi.

Mõni asi võib olla visuaalselt väga kole, aga idee on nii huvitav ja mõte põnev, et annad selle andeks. Võib olla ka vastupidi. Minu jaoks on halvas mõttes sodi see, millest ma ei saa mingit uut informatsioon. Aga mida rohkem selles ringkonnas sees olla ja uurida, mida rohkem vaadata kunstnike töid, seda rohkem need sodid ka kõnetavad, kui teada tausta või tekkelugu, miks keegi on selle teinud. Siis see juba ütleb midagi.

Missuguseid tehnikaid kasutatakse tänavakunstis?

Tänavakunsti juured on grafitis. Grafiti on selle kõige vanem vorm. Umbes nagu klassikaline muusika, mida alati austatakse ja millest kõik alguse sai. Kasutatakse spreipurki ja joonistatakse vaba käega. See on põhiliselt tähtede kirjutamine.

Tänavakunst on edasiarendus, mida nimetatakse ka postgrafitiks. Üks samm edasi oli, et tähtede asemel hakati nägusid või karaktereid looma, millest saavad aru ka need inimesed, kes pole grafitiringkonnaga seotud. Sealt edasi tuleb šabloon ehk stencil, mis on hästi levinud näiteks Tartus ja millega saab fotorealistlikumaid kujutisi teha. On ka kleebised, millest saab teha hiigelsuuri teoseid.

Nagu näituselt näha, on sees ka väike võistlusmoment, kes suudab mingi jaburama tehnilise võtte välja mõelda – pesemisgrafiti, kudumisgrafiti, samblagrafiti ... Igasuguseid asju mõeldakse juurde.

Tänavune Stencibility on juba kuues. Kuidas see festival tekkis?

Kuus aastat tagasi hakkas tekkima tänavakunsti liikumine linnades, aga inimesed ei teadnud üksteisest väga. Endal oli ka huvi teada, mida teised teevad. Mõtlesime, et teeks kokkusaamise, et luua sünergiat. Esimesel aastal oligi see eesti tänavakunstnike kokkusaamisüritus, suhteliselt väike ja väga kinnine – paarkümmend inimest. Esimese aasta mulje oli hästi tugev, saime kinnitust, et seda on vaja ja see on huvitav. Festival on aastatega endalegi ootamatult kasvanud ja selle vastu on tekkinud laiem huvi.

Kas Tartu on olnud kogu aeg Stencibility kodulinn?

Esimese festivali tegime küll Tallinnas, aga see oli juhuse tahtel Tallinna kultuuripealinna programmi raames. Festivali kodulinn on olnud kogu aeg Tartu, aga oleme kaasanud teisi paiku, eelmisel aastal Võru, tänavu Rakvere ja Puka. Järgmisel aastal vist läheme Riiga.

Kuidas jõudsite Rakverre?

Kuulutasime välja, et oleme huvitatud kaasamast teisi linnu. Kümme linna avaldas soovi, kõik väga erinevate ootustega. Rakverega oli hea asju ajada ja meie kavand sobis linnale.

Mida peaks tegema inimene, kes tahaks seinale tänavakunstiteost?

Kunstnikud tahavad palju vabadust. Kui on sein ja öeldakse, et võib sinna ükskõik mida teha, siis on kunstnikud väga rõõmsad. Kui tahta ise valida ja öelda kavandi loomisse oma sõna sekka, siis on tegu pigem tellimustööga, millesse tuleb ka vastavalt suhtuda ja kunstniku töö tasustada.

Tänavakunstnikud hindavad väga vabadust. Sellepärast nad teevadki teoseid ebaseaduslikult, sest siis saavad valida kohta. Festivali korraldajana tean, kui keeruline on omanikega kooskõlastamine ...

Mis on Stencibility eesmärk?

Me levitame kvaliteetse tänavakunsti sõnumit. Me tahame näidata selle kunstiliigi helgemat poolt.

MIKS?

Miks on Stencibility Rakveres?

Linnakunstnik Teet Suur: “Oluline on tänavakunsti kui kunstiliigi arendamine ja inimestele tutvustamine. Et sõna “tänavakunst” ei seostuks kohe sõnaga “sodimine”. Hea tänavakunst annab linnadele palju juurde, näitab, et mõtlev ja loov inimene on kohal. Festival näitab, kui suurepärasid asju suudetakse teha. Selleks on vaja teadmisi, oskusi ja professionaalsust.

Norras on üks linn turismiobjektiks just tänavakunsti tõttu.”