Laupäeval külastas mittetulundusühingu Abikäsi juht Indrek Ülper Rakveret ja uuris, kuidas on siin lood puuetega inimeste tööhõivega.
Abikäsi tuuritas rattal Eestile ringi peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ütleme ausalt, et Rakveres ümarlaua korraldamine jäi meie poolt natuke unarusse, kuna enne reisi alustamist ei saanud me kelleltki kindlat jah-sõna, et ajujahti seal üldse vaja on,” meenutas Ülper.
“Alles hiljem saime aru, et meiega polnud kellelgi aega tegeleda seetõttu, et linnas toimus võimuvahetus, ja jumal teab, kas neist, kellele me kirjutasime, keegi veel ametis on,” rääkis ta.
“Kõige šokeerivam oli see, et Rakvere olevat endiselt linn, kus ratastooliga ei pääse liikuma polikliinikus, suuremates pankades ega töötukassas,” tegi Ülper Rakveres toimunud ümarlauast kokkuvõtte.
“Ratastooliinimene, kes tahab töötukassaga asju ajada, peab juhtumikorraldaja telefonitsi õue kutsuma, samuti aetakse õues asju pangatöötajatega,” tõi Ülper üllatunult šokeeriva näite.
“Lääne-Viru maakonnas on teistest tõsisem puudus invatranspordist, kuna valdadel on raha otsas - inimesed ei pääse isegi linna polikliinikusse, tööl käimisest rääkimata,” sõnas ta.
Ümarlaual Rakvere linna esindajana osalenud sotsiaalosakonna juhataja Lea Kivipõllu sõnul on olemas sotsiaalabi keskuse buss, mis puuetega inimesi tööle ja kooli sõidutab.
“Samas, tööle minekuks ei ole seda tellitud,” ütles Kivipõld.
“Järgmisest aastast on planeeritud ülemaakonnaline projekt - hakkab tööle spetsiaalne invatransport, millega sõitmine tööle ja kooli on tasuta,” lisas ta.
Konkurents pärsib arengut
“Info erivajadustega inimeste probleemidega tegelejate vahel ei liigu, ka mitte maakonna sees, riigi tasandist rääkimata,” tõi Indrek Ülper veel välja.
“Üks põhjus, miks info ei liigu, on üllatuslikult see, et kardetakse konkurentsi eurorahadele ning projekte kõpitsetakse seetõttu valmis nii-öelda salaja. Seejuures peavad üksteist konkurentideks ka omavalitsus ja kolmas sektor,” lisas Ülper.
“Samas, suurem koopereerumine tooks kasu kogu ühiskonnale, saaks kätte suuremaid summasid ja projekte teha pikema aja peale,” rõhutas Ülper ja seda mõtet toetasid kõik kohalviibijad.
Ka linna sotsiaalosakonna juhataja Lea Kivipõld avaldas lootust, et kui linna nii-öelda kõvemad projektid, mille kallal projektikirjutajad praegu vaeva näevad, ühele poole saavad, on võimalik tähelepanu pöörama hakata sotsiaalsetele projektidele ning ka organisatsioonide vahel enam koostööd teha.
Praegu puudub andmestik, kui palju on maakonnas puudega inimesi, kes sooviksid tööle asuda, või kui paljud neist on töö kaotanud või pikaajalised töötud.
“Meil [linnavalitsusel – toim.] ei ole väga korralikku ülevaadet olukorrast. Eks töötuse probleemiga pöördutakse enamasti ikkagi töötukassa poole,” sõnas Lea Kivipõld.
Tööandjate teadmatus
Indrek Ülperi hinnangul on vaja maakonda tugevat puuetega inimeste tööhõivega tegelevat organisatsiooni, mis tööandjatega kohtudes otsib invaliididele võimalusi töötada.
“Tööandjale on mitmeid soodustusi puudega inimese tööle võtmisel, lisaks pikaajalise töötu tööle võtmisel kasutatavad soodustused ja nii edasi,” märkis Ülper ning lisas, et tihtipeale ei tea tööandjad neist soodustustest.
Ülperi sõnul ongi oluline võimalike abistajatega suhtlemine.
“Eeldatakse, et kui inimene on puudega, siis nagunii ta millegagi hakkama ei saa. Ei usutud algul mindki, kui rääkisin oma rattatuuri plaanist,” soovitas Ülper inimestel endil võimalusi otsida.
MTÜ Abikäsi juhi Indrek Ülperi septembri alguses tehtud kahenädalase jalgrattatuuri “Ühe käega ümber Eesti” eesmärk oli edastada sõnumit, et puue pole takistus.
Tuuril külastas Ülper mitut Eesti maakonnakeskust kohtudes töötukassa, KOV ja puuetega inimeste esindajatega, ning kaardistades puuetega inimeste tööhõive olukorda Eestis.
MTÜ Abikäsi
• Tegeleb puuetega inimeste tööhõive korraldamisega praegu eelkõige Tallinnas ning Harjumaal.
• MTÜ Abikäsi juht Indrek Ülper on sündinud 1975. aastal Rannus Tartumaal. 1986. aastal kaotas ta muruniidukiga töötades vasaku käe.