Jaanus Nurmoja: Kaevu Juures ehk Fantaasia kohvikust

Foto: Erakogu

Vaevalt oli Rakvere Galeriis avatud linna avalik Twitteri-punkt, kui sinna ilmus kaks sissekannet galerii vastas asuva tühermaa ja kuurivaremete asjus.

Ühes neist käidi välja mõte, et seal võiks olla hubane kohvik.
See inimene ei ole oma mõtetes üksi.

Kunagi - nii mitu aastat tagasi, et ei oskagi seda õieti dateerida - tuli seesama koht mul jutuks sõber Heikiga.

Jõudsime samasugusele seisukohale - nendest kuuridest peab saama kohvik!

Järelikult on ühtmoodi mõtlejaid Rakveres vähemalt kolm. Väga hea!

Veel parem, kui leiduks keegi, kes oskaks ja saaks idee ellu viia. Meie pole ju paraku mingid ärimehed, vaid lihtsalt kultuurieluga eri moel seotud idealistid.

Igatahes sel kevadsuvel tuletasime vana ideesähvatust jälle meelde. Nüüd võttis see juba konkreetsema kuju, laagerdus suvekuumuses ja sai lõpuks artikliks. Ehk pole veel hilja see avalikult välja käia.

Nime puhul ei teki küsimustki, milline see peaks olema. Seal on ju kaev. Muidugi Kaevu Juures!

Lähen Kaevu Juurde!

See oleks korralikult taastatud paekivimüüridega, vallimäega piirnevates kuurides (pildil) asuv hämar kohvik.

Selle ees asuks korraliku kivisillutusega plats, mis võiks saada ka ametlikuks kohanimeks Kaevu plats.

Tõenäoliselt ei piirduks plats kiviga – seal oleksid ka murulapid, võib-olla lillepotid ja ka mõned istepingid.

Suvel väljuks Kaevu Juures oma kitsastest ja hämaratest raamidest – sellest saab linna suurim välikohvikuterrass!

Kas lubada seal parkimist? Hästi nagu ei tahaks ...

Eriti hea oleks muidugi, kui see kaev ka jälle töötaks. Veel aastat viis-kuus tagasi nägin üht vanataati sealsamas ülitihedas lörtsisajus oma anumaid täitmas.

Ma ei tea, miks sealt enam vett ei tule. Ehk on veel lootust?

Kui vaadata kohta, siis võib see ehk esmapilgul nõutuks võtta – kesklinnamelust eemal, keegi peale kohalike sinna suurt ei satu.

Rohkem võiks rahvast loota vaid siis, kui kirikus on suur kontsert või vähemalt jumalateenistus.

Linnapäevadest rääkimata.

Aga see võib olla ka pluss. Kindlasti oleks selline kohaliku hõnguga mahaistumiskoht rõõmus üllatus kultuurisõbralikele linna külalistele, keda huvitab “oma ja ehtne” rohkem kui klantsitud mugavused ning kes otsekui kogemata sellise nurgakese enda jaoks avastavad.

Eheda kohaliku elukeskuse, kus traditsiooniline Rakvere kokku saaks ja üheskoos maailma parandaks ehk kust iidse kombe kohaselt pärast kirikut läbi astuda (kirik ju ka sealsamas!).

Kohtumisteks sobilik

Kaevu Juures kohtaksime kindlasti Pika tänava rahvast.

Nemad teavad kõigist kõige paremini, mis toimus naabri juures ja tänava lõpus ning üldse – mis on halb ja mis on hea.

Aga mitte ainult neid. Ka kolledži tudengeid. Kindlasti üle-tee-naabreid ehk vähemalt galeriste. Rahvast ümberkaudsetest boutique’idest ja ajalehetoimetusest. Või tuttavaid kirikutegelasi - näiteks astud sisse ja seal, ennäe!, istuvad ja filosofeerivad Tauno ja Tauno ...

Mingil juhul aga ei tohiks seal hakata end hästi tundma jõmmid, kes naudivad pähevasardavat helitapeeti, jahivad triigitud juuste ja poleeritud jalgadega beibesid ning harrastavad vale pilguga vaatajale pasunasse sõitmist.

Neil peaks Kaevu Juures olema vähemalt igav või lausa ebamugav, nii et nad lõpuks põgenevad “oma territooriumile”.

Sõber Heiki omakorda kujutab elavalt ette elu seespool:
“Sisse astudes taban end mõttelt, et siin on kuidagi kummaliselt mõnus ja soe. Peremees muheleb lahedasti - ju ta usub end teadvat, et olen siin esimest korda.
Ühe suure puulaua juures maalib oma pilti noor kunstnik. Keegi loeb kusagil luuletust, mis äsja paberile pandud. Tuleb suur vene onu ja teatab peremehele naeratades, et tegelikult on tema Liivimaa parim puulusikamängija. Peremees palub platsi võtta. Oh imet ... Selle klõbina saatel ununeb kojuminek kiiresti.

Kui ma aga lõpuks ühel hetkel teele asun, soovitab peremees soojalt tagasi tulla ja mainib nagu muuseas, et iga päev toimub neil midagi.

Välja astudes komistan veel ei tea kust ilmunud noorte seinamaalijate otsa, kes õuel oma laagri lahti on löönud ja selle piirdeaeda osavalt grafitiga katavad. Peremehe loal muidugi.”

Lisan veel, et miks ei võiks tolles kohvikus olla üks nn vaba mikrofoni nurgake, kus keegi loomeinimene aeg-ajalt oma uut repertuaari või lausa omaenda loomingut esitleb.

Ilma mingite ametlike kuulutuste, kavalehtede või muu taoliseta.

“Peakski!” arvab Heiki. “Ei pea ju jääma noore andeka sulesepa sahistamised sahtlinurka, laulud laulmata ... Ja vahest saab ka mõnel näitlejal lavatükk selgeks õpitud, kui see kõva häälega läbi harjutada. Seda kõike võiks Kaevu Juures olla võimalik teha.”

Samas ei tuldaks vist sealgi toime ilma teatud tänapäevaste väikekodanlike elementideta.

Ühest küljest oleks normaalne, kui Kaevu Juures saaks maksta kaardiga. Igal juhul aga peaksid seal lähikonnas olema vähemalt kahe suurema panga sularahaautomaadid. Iseküsimus, kus täpselt.

Muide, ehk kuluks sellelegi nurgale mingi “temaatiline” nimi ära. Näiteks Pumba Juures?

Montmartre’ilik nurgake

Pika tänava vanade aegade hõng köidab paljusid. Ütlen liialdamata, et see kaevuga nurgake vallimäe trepi kõrval on omamoodi montmartre’ilik.

Paraku näib see kuidagi poolik ilma ühe lihtsa ja mittesteriilse, ent rakverlikult kultuurilembese “agulikõrtsita”.

Ehk süttib kellegi ette­võt(ja)liku kaaskodaniku meeltes ja rahakotis tuluke? Ehk on meil juba järgmisel, kultuuriaasta suvel midagi olemas?

Kaasamõtlejaist ja -tegutsejaist ei tohiks vahest puudust tulla.