Varjupaigataotleja: me ei tea, mida te meist arvate, te naeratate ainult

Vähegi ilusa ilmaga mängivad varjupaigataotlejad jalgpalli, tavaliselt liitub nendega ka mõni kohalik noormees. Foto: Marianne Loorents

Vao kõige kollasema kortermaja ümbruses käib argipäeva pärastlõunal vilgas elu. Ukse ette on kogunenud punt tumedanahalisi mehi, kes valjuhäälselt midagi arutavad, välisuksel tõmbab tõmmu naine suitsu.

Vao varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses on kella 15-16 ajal aktiivsem elu kui samal ajal ühes täiesti tavapärasena näivas kortermajas. Tegelikult elab siin praegu ligi 80 varjupaigataotlejat peamiselt Sudaanist, Ukrainast ja Süüriast, aga siin on inimesi ka Elevandiluurannikult, Guineast, Sri Lankalt, Gruusiast, Indiast ja Tadžikistanist.

21aastane Sudaani noormees Hussain ja mitu tema sõpra tulevad keskuse elutuppa diivanile lebotama. Üks on arvutis, teine vaatab telekat, kolmas näpib nutikat. Elutoa laud on kaetud suure sihvkakuhjaga.

“Erilist päevakava meil pole. Ärkame, sööme, siis tuleme siia [elutuppa – toim.], oleme arvutis, vaatame telekat. Vahel mängime kaarte. Kui ilm on hea, läheme kella nelja ajal jalgpalli mängima,” räägib Hussain. Tema on Eestis olnud 11 kuud. Otsust enda tuleviku kohta ta veel saanud ei ole, kuid loodab, et see tuleb õige pea.

Kui uurin, kas neile Eesti ja eestlased meeldivad, võtab ta mõttepausi. Ütleb, et pole Eestit eriti näinud, Tallinnaski on käinud vaid mõne korra – suurema osa ajast on ta veetnud just Vaol. “Tahaks küll rohkem riiki näha, aga raha on väga vähe,” sõnab ta. Varjupaigataotlejate igakuine toetus on napilt alla saja euro.

See kulub põhiliselt söögile, mida nad varuvad Vao, Kiltsi ja Väike-Maarja poodidest. Toitu valmistavad mehed 4-5liikmelistes puntides. Kokku elab Vaol Hussaini hinnangul 19 sudaanlast.

Rakverre või mujale sõitmine on keerukas, sest bussipiletid maksavad raha. Seetõttu Hussain eriti palju ringi ei liigu.

“Siin väikeses külas on aga keeruline kogukonda sulanduda. Meil ongi siin väike omavaheline kommuun tekkinud,” jutustab noormees.

Nii puudub aga võimalus eesti keelt õppida. “Kui keskus oleks mõnes suuremas asulas, tekiks sõpruskond ja saaks ka keelt praktiseerida. Oleks rohkem kontakte, mitte ainult mõned poisid jalkaplatsilt ja paar kohalikku,” lisab ta.

Hussain tuli Sudaanist siia koos nelja sõbraga. Üks neist sai loa ja läks Soome. Mis Hussain plaanib, kui peaks positiivne otsus saabuma? “Ma ei teagi. Räägitakse, et mujal on parem, aga kui saan siia jääda, siis Eesti riik ju ka aitab mind. Abistab töö- ja elukoha leidmisel. Kuigi kõik võtab aega,” kõneleb ta.

Hussainil jäid Sudaani ema ja isa. Ta räägib, et kodumaal on sõda ja diktaatorlik valitsus. Eestis on märksa parem olla.

Minu peas tiirleb aga pidevalt küsimus, kuidas ta siia tuli. Kas ehk temagi võis olla üks paadipõgenikest? Ent tean, et varjupaigataotlejad sellele küsimusele ei vasta. Sellele vastamisest on varemgi keeldutud.

Aga ma ei suudakski seekord küsimust esitada, sest muutus Hussainis, kui ta oma kodumaast ja vanematest räägib, ei luba mul seda teha. Need silmad ning see mõtlik ja murelik ilme ... Ta vajub sõna otseses mõttes kössi.

Pealegi kuulavad kõik sõbrad, kes kõneisikuks on valinud just Hussaini, pingsalt pealt, mida me räägime. Enamik neist kõneleb rohkemal või vähemal määral inglise keelt, aga mõni oskab väga hästi ka vene keelt. “Nad on seda ülikoolis õppinud,” selgitab Hussain.

Et tema nukrameelsust peletada, küsin, kes jalgpallis paremad on,kas varjupaigataotlejad või kohalikud. Ta hakkab naerma. Ütleb, et on eestlasi liiga vähe mängimas näinud, et hinnangut anda.

“Me ei tea, mida te meist tegelikult arvate. Lähete mööda ja naeratate, aga mida päriselt mõtlete ...,” mõtiskleb Hussain.

Märkamatult tiksub kell nelja poole ja mehed hakkavad end jalgpallile sättima. Tuuline, kuid päikeseline ilm soosib seda igati.

Nad kogunevad Vao kaupluse lähistel asuvale väljakule ja seal lööb nendega mesti kohalik poiss Reivo. Ta jutustab, et varem mängisid varjupaigataotlejad jalgpalli keskuse lähedal muruplatsil, aga siis kutsusid kohalikud nad praegusesse mängupaika. “Siin ju ruumi rohkem, saame koos mängida,” sõnab ta.

Nii on kõigile parem, sest ainult kohalikest nii suuri meeskondi moodustada ei saaks. Praegu ongi jäänud vaid paar Eesti poissi, kes veel mängimas käivad. “Probleeme meil küll olnud pole, saame hästi läbi. Eks vaidlusi on ikka, aga see käib jalgpalli juurde,” räägib Reivo.

Mängijate tase kõigub küll seinast seina, aga võimalusi antakse kõigile ja mängu on võetud ka keskuse pisemad elanikud. Kui keegi kukub, ulatatakse kohe abikäsi, kui keegi enesele viga teeb, on aitajad platsis.

Kohalikud inimesed kõnnivad väljakust mööda ega pööra sellele mingit tähelepanu – see on nende jaoks täiesti harjumuspärane vaatepilt. Teisel pool teed askeldavad neiud hobustega ja hooldekodu juures niidab üks mees traktoriga muru.