Kultuur: Sagrits lõuendi ja pintsliga

Richard Sagritsa näitus Rakvere näitustemajas. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Näitusel “Richard Sagrits 100” Rakvere näitustemajas on välja pandud 60 maali ehk kolmandik kunstniku loodud lõuenditest. Graafikani seekord ei jõuta.

Näituse koostaja Teet Veispak ütles, et Rakvere on ainuõige koht Richard Sagritsa 100. sünniaastapäeva näituseks – ei pärandanud ju kunstnik toonasele Rakvere muuseumile, Virumaa Muuseumide eelkäijale, mitte ainult Kalame talu, vaid ka kõik tema valduses olnud tööd.

Osa tema loomingust pole seni vaataja ette jõudnudki.

Aeg aeti segi

Pildid Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi ning Virumaa Muuseumide kogudest valis Teet Veispak põhimõttel, et näidata Richard Sagritsa 30. aastate loomingut ja 50-60ndatest töid, mida on vähem eksponeeritud või pole üldse publikule näidatud.

“Nagu ütles Valeri [näituse kujundaja Valeri Vinogradov – toim.]: ärme nüüd jama, katsume ikka välja panna ainult parimad pildid, jätame kõrvale tööd, mida oleme näinud eelmistel näitustel, sõjaaegsed tööd. Mulle see meeldis,” rääkis Veispak.

Kui esialgu oli plaan panna näitus üles kronoloogiliselt, aeti see siiski natuke segamini.

“Nagu näete – isa portree on 1937, ema portree 1938, aga “Leivategu Karepal” on hoopis 1946. Aga ta sobib sinna igati ja justkui räägib sellest, et vahepealset aega pole nagu olnudki,” juhtis näituse koostaja tähelepanu esimese toa ajahüppele.

Kuigi on räägitud, et kunstnikud leidsid just sõja ajal Jaroslavlis õige maalimissuuna, siis Veispaku arvates on tegemist kaheldava väärtusega mõttekäiguga.
“Küllap olid kunstnikud mingis mõttes kahestunud – ühed pildid, mis läksid näitustele, ja nende kõrval tehtud teised teosed, mis on kunstilises mõttes täna palju huvitavamad,” sõnas ta.

Muidugi ei minda näitusel mööda 50. aastatel valminud klassikalistest töödest, mis “iseloomustavad Sagritsat omal moel”. “50ndate lõpus on ta täiesti vabaks muutunud, 60ndate töödes on näha, milline oluline muutus on toimunud,” rääkis Teet Veispak.

Oluline on selle näituse puhul seegi, et Rakvere muuseumi fondidest on välja toodud seni eksponeerimata maale.
Graafikat, mis kunstniku naabripoisile Teet Veispakule seostus lapsepõlves Richard Sagritsaga eelkõige, näitusel pole, sest siis vajanuks väljapanek suuremaid ruume. Samuti jäeti kõrvale mõte võtta teoseid erakogudest

Vaade meistrile

Näituse eesruumis satub külastaja vastamisi Richard Sagritsa ühe varasema ja ühe viimase pildiga.
“Arvan, et see näitus pakub huvi maalikunstihuvilistele, sest kahtlemata on Sagrits möödunud sajandi üks meisterlikumaid maastikumaalijaid. Küllap see näitus kinnitab seda veel kord,” sõnas Teet Veispak.

• Richard Sagrits (1910 Karepa - 1968 Tallinn).
• Õppis Rakvere ühisgümnaasiumis.Riigi kunsttööstuskoolis õppis dekoratsioonimaali ja graafikat. Läks 1930 üle Pallasesse ning jätkas maali- ja graafikaõpinguid.
• Lõpetanud Pallase 1936, töötas vabakunstnikuna.

Mai Levin, kunstiteadlane:

Näitus on väga ilus läbilõige Richard Sagritsa loomingust.
Kui arvestada seda, et ainuüksi Virumaa Muuseumidel on 300 tööd ja väljas on 62, siis võib arvata, et see on osa, kuid hästi valitud osa.

Richard Sagrits lõpetas Pallase 1936. aastal. Ta oli üks neid suurepäraseid maalijaid, kes tollal lõpetasid, nagu Haamer, Uutmaa, Võerahansu.

Nad püüdsid Eesti looduse ilu ja omapära jäädvustada, poeetiliselt, maaliliselt, mahlakalt ja isikupärases vormis. Pallases pandi ju isikupärase käekirja kujundamisele väga suurt rõhku.

Sagritsa käekiri on kohe algusest peale väga omapärane. Näituse algustuba on väga tore oma säravate roheliste, siniste ja soojade toonidega.

Ta on žanriliselt mitmekesine – siin on palju figuurimaali.
Sagritsat on nimetatud just meie parimate maastikumaalijate hulgas, aga ta on küllalt palju viljelenud ka figuraalset kompositsiooni, eriti just 30ndatel ja 40ndatel, kui seda eriti oodati ja taheti. Eesti ajal oli ka figuurimaal väga nõutud, sotsiaalne tellimus oli olemas.

Tagalaperioodi siin näitusel eriti ei kajastata, sest vahepeal on olnud palju nõukogude kunstile pühendatud näitusi. Siin on tahetud just Sagritsa kunsti maalilist kvaliteeti esile tuua.
Seda kvaliteeti näeme ka 40. ja 50. aastate töödes, näiteks tema meisterlikkus just realistlikus laadis on samuti väga kõrge ja seejuures peen. Mina küll naudin neid peeni toonivahekordi ja nüansse, oskust valgust edasi anda.

60ndatel läks temagi oma loomingus lahtisemaks ja vabamaks, me näeme seda suurepäraselt pastoosselt ja julgelt maalitud maastikes. Neil on väga palju Karepa motiive. See on üks suureks maalitud koht.

Praegu on Kumus väljas inglise XIX sajandi maastikumaalija John Constable’i tööd. Constable ei lahkunud üldse kunagi Inglismaalt ja ei liikunud ka Inglismaal väga palju.

Põhiline koht, ta sünnikoht – üheksa kilomeetrit pikk, neli lai –, seal ta maalis, kogu šedööver on sündinud seal.
Selles mõttes Sagrits või Uutmaa sarnanevad temaga: Uutmaa on Altja risti-põiki ära maalinud, täpselt samuti tunneme Sagritsa maalidelt kohe ära Kalame talu, Selja jõe ja silla.

See on ju väga tore, sest kunsti ei tee suureks motiivid, vaid see, kuidas neid käsitletakse, kuidas üks maalija valdab oma ala, värvi ja pintslit.

Kõiki neid Karepa motiive, mände ja jõge, on nii tore vaadata, need on kuidagi värskelt maalitud.