Maire Liivamets: Otsides olematut õnnetunnet

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Sirbis 17. septembril avaldatud Karsten Brügge­man­ni artiklist “Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?” leidsin read: “Kui ajalooteadus tahab paremini mõista elu võõra võimu all, peab ta rohkem pöörama tähelepanu argikogemusele Baltikumis nii tsaaririigi kui nõukogude võimu tingimustes. Üksnes rõhumisele ja vägivallale keskendumine pole lahendus.”

Autor väitis ühtlasi, et oma isiklikke soove ja argitahtmisi rahuldades oldi koguni õnnelikud.

Ajaloolastel on teadagi suured üldistused vaja läbi vaielda, aga inimene möödaniku ühiskonnast tundub samuti mõõtvat oma isiklikke tundeid mitmeti.
Sõltuvalt toonasest positsioonist, kasvatusest, haridusest, sissetulekust, sugukonna saatusest, iseloomustki, ning väga suurel määral leitud kohast uues ühiskonnas.

Primitiivselt öeldes: kellel on läinud keskmiselt või päris hästi, on enam-vähem rahul, nad võivad mängida oma maailmavaatega, kes pole suutnud oma soove aga realiseerida, võivad õigustust ja lohutust leida nostalgiast. Pole ju midagi lihtsamat ega rahuldust pakkuvamat kui visata üle õla: nõukogude ajal oli vähemalt ...

Kollektiivne mälu

Kuna teemale ENSV on samanimelise telelavastusega hoog sisse lükatud, Vanemuine mängib Sofi Oksaneni “Puhastust” ja leib läheb kallimaks, siis olen hakanud ka enda, kunagise nõukogude kodaniku individuaalse õnnetunde üle mõtisklema.

Enne arvamust ent tsiteerin Juhan Liivi: “Ei puhu mina poliitika sarve. / Mul õiendada hingeline arve.- / Üks tee, mis aitaks siin, ei leidu!”

Huvitav, et vahe inimeste vaadete ja arusaamade vahel, kes on elanud totalitaarses ühiskonnas või kelle infot toidavad kaudsed allikad - arhiivid, kasutatud kirjandus, konkreetsed memuaarid -, ei pruugi suur olla. Meil pole veel välja kujunenud kollektiivse mälu mudelit, pigem ikka individuaalne, mida on kergem kõigutada.

Kirjanduses on sel teemal hästi kirjutanud Ene Mihkelson, kuid tema tekste peetakse raskeks. Mäluteema ongi ränkraske.

Et mu tõekspidamised oleksid kohe selged, siis minu jaoks pole okupatsiooniajas midagi mäletamisväärset või igatsusvalu äratavat, seda ju sõna “nostalgia” maakeeli tähendab.

Midagi pole parata, esialgu ei too “ENSV” isegi mitte muiet palgele, pigem süvendab põlgust aja vastu, mis võttis minult võimalused.

Peale võimaluse mitte midagi teha. Peale võimaluse käituda päevast päeva, nagu oleksin rahul ja õnnelik.

Mul oli igav Nõukogude Eestis, kuid ma ei saa kaotatud aega tagasi nõuda, nõnda kui talumehed maad. Talumatult igav ja ülekohtune teadmiste saamise mõttes, rääkimata valikutest. Kuid mul puudus ka võrdlusteave, kas mujal on põnevam.

Lugesin väga palju raamatuid, millest ammutatud teadmistega pole mul taasiseseisvumisjärgses Eestis midagi teha, kulutanud tunde, õppimaks kurioosseid õppeaineid, nt teaduslik kommunism, et mulle antaks kõrgkoolidiplom. Enamik ootusi ei täitunud, ega ma osanudki suuremat loota.

Ma ei andesta kunagi nõukogude ühiskonnale ega neile tegelastele, kes võtsid minult ära vabaduse ise oma valikuid teha. Kujundada elu enda kujutlust pidi. Ma ei tea, kas neil, kes valisid punase partei tee, oli kergem, nõnda kui erakonna määratlenud persoonidel täna. Aga vahe on selles, et keegi ei saa praegu piirata inimese valikuid ega piire.

Tõsi, keskealistel ja vanematel pole uutes, täiesti erinevates nõudmistes elamine kulgenud kergelt - mõttemaailm, vaimne ja füüsiline jõud võisid saada saatuslikuks. Ega’s põlgus ja sarkasm, võõrandumine ja trafaretne kirumine muuda elu huvitavamaks, avarda silmapiiri, kuigi see oli paljudele ainus vastupanuilming totalitaarses riigis.

Paraku kurvastavalt sageli tänaseski riigis. Kas tõesti tegi vaatevälja ahtus, mida sai täita vaid kontrollitud informatsiooniga, inimese õnnelikumaks?

Võimalik, et inimesed, kes nõudsid ja nõuavad vähem, ainult
süüa-juua, või siis need, kes suutsid end rahustada mõttega, et piisab ettenähtud töötegemisest, olid rahuolevamad.

Oli ju loovisikuid, kel õnnestus ennast küllalt hästi teostada, kuid ühiskonna hammasrataste vahele jäänute arvu me täpselt ei tea.

Kaotatud aeg

Nostalgitsemist ja nõukogude aja, n-ö odava leiva aja meenutamist soodustab minu väikeste tähelepanekute järgi kohatine õigustuse otsimine tegemata tegudele. Pole midagi lihtsamat kui kõik kõrvalseisjate süüks ajada.

Ma pole ka ise sellest patust prii, sest süüdistan paar lauset ülalpool, et okupatsiooni tõttu ei teostunud kõik minu unistused. Tegelikult ei saa ma kunagi teada, kas oleksin toonases keskkonnas tugevamalt, ülbemalt tegutsedes enam saavutanud, parteisse pürginult kaugemale jõudnud.

Missugune see kaugus oleks õigupoolest välja näinud?

Täna oma kohta siin päikse all otsides saab indiviid oma oskusi ja võimeid testida. Eduka, odava leiva aja lapsena pidanuks ma kakskümmend aastat tagasi oma käitumist põhjendama ajastu nõudmistega, nõnda oleksin jäänud ilma aga rahulolust, nimetagem seda siis õnnetundeks, elada puhta südametunnistusega ja etteheideteta uues ühiskonnas.

Nii ongi juhtunud, et üks või teine otsib abi oma mugavuse, saamatuse, hoolimatuse põhjendamiseks nostalgitsemisest.

Selle asemel et olla pidevalt pettunud riigis, üleaedsetes ja maailmas, võiks inimhing olla vahelduseks pettunud iseendas. Psühholoogid seda muidugi ei luba.

Kas kuulun väheste erandite hulka, aga mu noorus ja parimad tööaastad ei ärata õnnetunnet, sest seda pole ladestunud mu teadvusse, vaid iga kord sel teemal mõeldes tajun kaotuste suurust.

Enda omast veel valusamalt oma vanemate ja vanavanemate käekäiku. Nende kaotuste hinda ei saa enam kroonidesse ega eurodesse ümber arvestada.

Tunnistan ausalt ja julgelt: ma ei mõista neid, kes igatsevad kolhoosikorda taga, purjus traktoriste ja laudanaisi, kellest kirjutati uhkeid olukirjeldusi. Olmekirjandust. Kas mitte just sel perioodil ei õppinud eestlane kõige põhjalikumalt varastama, petma, laisklema, jooma, vaat et mitte millegi tegemise eest kindlat äraelamisraha ehk sotsiaalset toetust saama, riigile käega lööma, mis on kandunud edasi ka tänasesse ühiskonda?

Õpiti ridade vahelt lugema, laulusõnadest metafoore otsima, kujutavas kunstis joontest tõde märkama, tobedalt hurraa hüüdma. Tänavale sülitama. Öeldakse, elati kuidagi ära, eks praegu elatakse ju ka, küsin irooniliselt vastu.

Me ei viitsi mõelda ega vaevu mõistma, et “ENSV-st” vastu naeratav võim on ikka veel suuresti süüdi me kaotustes ja ilmajäämistes. Teisalt, paljudel juhtudel hoopis kadestamisväärseks arvatud õnnes.