Rohkem kui korra on lõhutud valgusteid Rakvere vallimäel ning vandaalide tabamisega on olnud raskusi. Mõneti on see mõistetav – tegu ju piirkonnaga, kus väga palju rahvast ei liigu, ja nõnda ei pruugi ka hämarate tegude tunnistajaid leiduda.
Juhtkiri: Ükskõiksusele vastu
1. oktoober 2010, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga sel nädalal õnnestus kurikaeltel sisse vehkida Rakvere kõige suurema liiklusintensiivsusega tänava äärest kõnnitee sillutisse paigaldatud valgustid ja ka siis ei olnud pealtnägijaid, kes oleks korrakaitsjaid teavitanud.
Võimalik, et kui ka oli märkajaid, kes Tallinna tänaval tegutsevaid kurikaelu tähele panid, siis nad lihtsalt ei osanud kahtlustada, et keegi tegeleb valgustuse varguse, mitte parandamisega. Või peljati oma turvalisuse pärast. Või hoopis oldi toimuva suhtes lihtsalt ükskõiksed.
Aga seni, kuni kedagi ei huvita naabri akende kallal askeldav mees ega üksi olev südantlõhestavalt nuttev laps, raskete poekottidega vanamemm ega eksinult uitav kass-koer, saavadki pahad rahulikult tegutseda.
Ükskõiksus on ohtlik. Kui keegi jätab kord teatamata linnalambi lõhkumisest, võib mõni teine jätta järgmisel korral reageerimata, kui näiteks selle “kellegi” autol või korteril aknaklaase sisse pekstakse.
Ehk peaks ka tunnistaja ning linnakodanikuna natuke enam riskima politseinikke appi kutsudes ja ehk olekski sellest meie elukeskkond oluliselt turvalisem.
Kui suurlinnades on anonüümsus tavaline, siis Rakvere oludes tähendavad mõnetist anonüümsust suured kortermajad, kus igaüks kapseldub oma territooriumile ja püüab end teistest distantseerida. Nii tundub mugavam ja parem.
Külades enamasti teatakse, mis naabermajas teoksil, hoitakse silma peal, kes külateel peatuvad, ja uuritakse, mis asjus tuldud. Aga paraku on seegi kaduv nähtus, sest küladest sõidetakse hommikul kaugemale tööle ja naastakse alles õhtuhämaruses.
Kuid õnneks on neid, kes tunnevad huvi. Olgu see siis seotud ametlikuks naabrivalvepiirkonnaks kuulutamisega või sisemise kohustusega, kogukonnaliikme staatusega.