Persoon: Õpetaja käib ka näitleja kingades

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Seljama.
Siiri Seljama. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

“Ülirange, kuid suurepärane ja humoorikas,” kirjeldab õpetaja Siiri Seljamad tema õpilane. Seljama sõnul ei tohi õpilase ja õpetaja vahele barjääri tekkida – olulistes asjades tuleb kokku leppida ja kokkulepetest ka ühepalju kinni pidada.


Lääne-Virumaa aasta õpetaja Siiri Sel­jama arvab üsna veendunult ja konkreetselt, et poleks midagi juhtunud, kui oleks saanud olla lihtsalt tema ise, geograafiaõpetaja edasi, ilma tiitlita. “Ma ei tee midagi erilist, ma teen oma tavalist tööd,” rõhutab Seljama.

Kui üldjuhul on õpetajad seotud ühe kooliga, töötab Seljama kahes koolis: Vinni-Pajusti gümnaasiumi õpetaja on ta olnud päris kooli algusaastast, neli aastat tagasi sai teiseks kodukooliks Rakvere gümnaasium. “Alguses oli väga keeruline, oli väga palju tunde, olin ühel päeval nii siin kui seal.”

Et lapsi on vähemaks jäänud, on  koor­mus samuti väiksem. Rakvere güm­naasiumgi on saanud omaks ja koduseks. “Nüüd olen ka selle kooli õpetaja, pole lihtsalt tunniandja.”
Ka gümnaasiumist öeldakse: hoolimata lühikesest tööstaažist  on õpetajast ku­junenud legend ning lõpetajad kiidavad igaaastases küsitluses Sel­jamad, olgugi et tal XII klassis tunde enam pole.

Õpilane ja õpetaja

Geograafiat on Siiri Seljama õpetanud 26 aastat, ta alustas sellega juba ülikooliaastatel, kui oli vaja teha pedagoogikapraktika. Nii sattuski ta Tartu lähedale Luunja kooli õpetajaks. “Kui praktika lõppes, siis tegi kool ettepaneku, et jääksin õppeaasta lõpuni.”

Lääne-Virumaale tuli Seljama aastal 1981. Et ülikoolis oli tudeng Seljama valinud biogeograafia suuna ja õppinud ka bioloogiat, sai ta Vinni-Pajusti gümnaasiumi õpetaja olles esimesel tööaastal ka bioloogiatunde anda.

Keskkooli lõpetades oli tal enda sõnul edasiõppimiseks kaks valikut: kas ajalugu või geograafia. “Ajaloos läks mul kooliajal väga hästi, geograafia õppimine oli toona hoopis teistsugune. Põhikoolis ei läinud mul geograafia eriti hästi, mõtlesin, miks ma nii paljudest asjadest - näiteks geograafilised koordinaadid - aru ei saa, ju oli alus mul niruvõitu.” Kuid geograafia tundus väga huvitav. “Igatahes seda ma õppima läksin aastal 1976.”

See geograafia, mida õpiti siis ja mida õpitakse praegu, on Seljama sõnul paljus teistsugune. “Ei olnud ülikoolis ju kõik geograafiaained, oli ka parteiga seotud aineid.” Muutus seegi, mida tuli õpetada. “Eks ma olen ju NSVLi geograafiat samuti õpetanud,” toob ta näite.

“Geograafia on nüüd hoopis teistsugune – meie õppisime konkreetseid piirkondi ja riike. Nendest protsessidest, mis maailmas toimuvad, meil ülevaadet polnud. Nüüd, vastupidi, õpitakse protsesse ja püütakse alles siis kokku viia mingi paigaga. Looduskatastroofid, vulkaanipursked, maavärinad - miks nad toimuvad, milline on nende teaduslik põhjendus. Õppeprotsess on hoopis teine,” selgitab ta.

Aastad koolis on ka Siiri Seljamad õpetajana kujundanud. “Ma arvan, et ma olen palju muutunud. Kuna õpilased on väga palju muutunud, peab õpetajagi muutuma,” räägib ta.
Seljama küsib endalt, kas ta on aastatega leebemaks muutunud, kuid arvab, et ilmselt pole see päris nii.

“Ma olen ikka range ja nõudlik, aga ma annan õpilastele rohkem valikuvõimalusi ja me arutame asju rohkem läbi.”

Ka on ta enda sõnul rohkem hakanud andma tagasisidet. “Pean seda oluliseks, kas tunnis või oma­vahel. Pärast suuri kontrolltöid teeme järgmises tunnis põhjaliku analüüsi, varem pidasin seda ajaraiskamiseks, enam aga mitte. Õpilane peab aru saama, kus on tema vead. Öeldakse küll, et tark õpib teiste vigadest, aga ka oma vigadest on palju õppida.”

Aineprogrammid on tihedad ja mahukad ning õpetaja Seljama ei arva, nagu peaks kõiki asju õppima ja teadma. “Ma püüan alati selgitada, miks me üht või teist asja õpime. Lepime õpilastega kokku selles, mis on oluline. Kui ma midagi nõuan, siis ma põhjendan ära, miks,” selgitab ta.

On tulnud ette juhtumeid, et õpilane ei saa tundi tulla, sest tal on selleks ajaks mõni iluprotseduur kinni pandud. Seljama sõnul pole mõtet hurjutada. Kui õpilane mõistab, mis oleks vastupidises olukorras ... Õpetaja tuleb olla ka nendes asjades, mis ainesse ei puutu.

Seljama õpetab nii põhikooli- kui gümnaasiumilapsi. “Need peavad olema erinevad õpetajad, seitsmendas klas­sis pead sa olema keegi teine kui kümnendas. Nii et teatud mõttes on õpetaja ka näitleja,” ütleb ta.

Ja naljagi tuleb teha. Vahel mõni ütleb: “Täna ei saanud tunnis üldse nalja.” Ega iga kord ei peagi nalja saama, vastab siis Seljama. Aga võib.

Või on kellelgi sünnipäev ja läheb tunni alguses aega kommi söömisele ja laulmisele. “Selleks tuleb aega võtta.”

Igapäevane maailm

“Mulle ei meeldi sõna “maateadus” – see rõhutab justnagu maade teadust, geograafias on palju ühiskonna geograafiat,” selgitab Siiri Seljama ajakirjanikule, kes järjepidevalt seda sõna kasutab. “Globaalsest maailmast räägime ju alles viimased 30 aastat, see on hästi lai valdkond, mis geograafia alla mahub. Uues õppekavas on toodud eraldi välja – loodusaine ja sotsiaalaine, ühiskonnageograafia kuulub sotsiaalainete valdkonda” toob ta näite.

Seljama arvab, et gümnaasiumiõpilane juba tajub, et õpikus olev geograafia on seesama, mis ümberringi maailmas toimuv. “Geograafia pole enam ammu faktide päheõppimine. Kildhaaval teave koguneb. Kui sa lõpetad kooli, siis mingi maailmapilt on sulle kindlasti kogunenud.”

Igast õpilasest ei peagi saama geograafi, selle suuna võtavad sagedamini need, kes õpivad Vinni-Pajusti gümnaasiumi loodusharus. “On neid, kes on läinud seda õppima, ju ta siis on oma eesmärgi täitnud.”

Igal aastal töötab Siiri Seljama ka nende õpilastega, kel soov minna olümpiaadile. Nooremate seast tuleb neid Seljama sõnul otsida, järgmistel aastatel tulevad nad juba ise. Ka õpilastele on see teine õppimisvorm, teistmoodi olemine. “See on minu töö osa, ja kui läheb hästi, on tore.”

Samuti eksamiks valmistumine, mida tehakse Seljama sõnul tegelikult ju kogu aeg. Eelmisel aastal valisid Lääne-Virumaa õpilased lisaks kohustuslikule eksamile kõige rohkem geograafiaeksami.

Viimased viis aastat on maakonna eksamitulemus olnud üle riigi keskmise ning ka Lääne-Viru maavalitsuse analüüsist nähtub, et geograafiaeksami tulemust maakonnas mõjutavad oluliselt õpetaja Siiri Seljama õpilaste tulemused: 2009. aastal oli tema õpilasi 31% ja 2010. aastal 24% kõigist geograafiaeksami tegijaist.
Tulemusest olulisemaks peab Seljama aga seda, et õppimine saaks noorele omaseks.

“Õpetada tuleb, kuidas õppida. Õpetamisprotsess on oluline, õpetaja on vajalik, aga õpilane ise on väga oluline. Tähtis pole mitte õpetamine, vaid õppimine, õpetamine ilma õppimiseta on tühi vaev,” lisab ta.

Teadmine, et temast saab õpetaja, oli Siiri Seljamal olemas juba varajases nooruses, kui ta elas ja kasvas Raplamaal. “Mängisin kooli ja see meeldis mulle,” ütleb ta.

Seljama käis väikses Lelle koolis, siis asus õppima praegusesse Rapla ühisgümnaasiumisse. “See oli minu jaoks selline suur muutus,” meenutab ta.

Need koolid olid väga erinevad. Mõlemas koolis oli selliseid õpetajaid, kes olid eeskujuks – värvikad isiksused, ranged ja nõudlikud. “Sel hetkel mõtled võib-olla teisiti, aga hiljem saad aru, et kui poleks selliseid õpetajaid ...” mõtiskleb Siiri Seljama.

Saarel ja mandril

Õpetaja Siiri Seljama klassis, kus Rakveres on mitu gloobust, tekib kohe ka küsimus, kui suur reisija ta ise on.

“Tahaks reisida tunduvalt rohkem. Aga see pole nii, et kui suvi tuleb ja reisiplaane pole, siis on midagi valesti. Pidevalt reisimõtet pole, mitu aastat pole pikemal reisil käinud.”

Seljamal on enda sõnul hoopis teine kiiks. Viimastel aegadel on tema suve osaks saanud kajakimatkad. Sel suvel võeti ette Prangli saar ja veel väiksemad Rammu ja Aksi. Läbi on matkatud Vilsandi, Piirissaare, Nootama saar.

“See on see, mis pakub mulle huvi, looduse poolest ja iseenesest see sõit,” lisab ta. Välja on kujunenud oma seltskond, kellega kahestes kajakkides sõidetakse merel ja lahtedes.

Kui ilm lubab, võtab Siiri Seljama sõiduks välja ka oma jalgratta. “Rattasõit on hea, võtab pinged maha, kui need on tekkinud, sõites tekivad huvitavad mõtted,” räägib ta.

Ja oma kodukohta Lelle jõuab ta tihti kevaditi ja sügiseti ja teeb siis näpud mullaseks. Oma suvepuhkuse veedab ta kindlasti alati maal.

Ka meie kohtumise päeval pakub ta isekasvatatud viinamarju, mis maitsevad, nii uskumatu kui see ka pole, nagu metsmaasikad.

Siiri Sel­jama

• Sündinud 26. jaanuaril 1958. a.
• Õppinud Lelle 8kl koolis, Rapla keskkoolis ja Tartu ülikoolis.
• Õpetanud Luunja keskkoolis, Väike-Maarja kutsekeskkoolis;Vinni-Pajusti gümnaasiumi õpetaja on ta 1988. aastast.

Vinni-Pajusti gümnaasiumi XII klass:

Esimene mõte õpetaja Siiri Seljamast rääkides on tema imetlusväärne organisee­ri­misvõime. Juba aasta alguses võime teada saada, millal on aasta viimane kontrolltöö, ja see on hea, saame oma aega planeerida.

Kuigi tema õpetatav aine on ras­ke ja kindlasti on olnud seda raske ka meile selgeks teha, pole ta kunagi oma kindlat meelt ja naljasoont kaotanud. Samuti on põhjust talle alt üles vaadata te­ma piiritu pühendumise tõttu oma ainele ja õpilastele.

Geograafiaõpingute ajal võis aine ja tund tunduda pingeline ja raske, aga tunnid olid lõbusad ja nüüd, kui meil seda ainet enam pole, tunneme paljud just sellest ainest puudust. See tegi tihtipeale päeva rõõmsamaks ja mitmekülgsemaks.

Rakvere gümnaasiumi lõpetajate arvamusi Siiri Seljamast:

Olgugi et õppimine on kahepoolne protsess, on tore, kui meid vahel selles abistatakse. Kõigist teistest õpetajatest pika puuga ees, paneb õppima isegi need, kes muidu ei viitsi. Raske õppustel, kerge lahingus. Tööd olid rasked, kuid kasulikud riigieksami tegijatele. Samas oli tal ka hea huumorisoon ning nalja sai ka. Väga korrektne ja täpne, tegutsemisviis sama, nagu ootab õpilastelt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles