Juhtkiri: Elu- ja koolitarkus

Pilt on illustratiivne. Foto: Artur Sadovski

Täna on õpetajate päev, millel on juba pikk traditsioon. Ühtlasi on oktoober hea õpetaja kuu – see on üsna värske tava, tähistame seda alles teist aastat, väärtustades õpetajaametit ja tunnustades õpetajat.

Hea sõna, lillekimp, laste kontsert, joonistatud kaart ja kirjutatud lugu teevad iga pedagoogi südame kahtlemata soojaks.

Aga emotsionaalsest poolest üksi on vähe. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas on öelnud, et Eesti ühiskond on küps õpetajat uuesti aujärjele tõstma, ja toonitanud, et riik maksab alustavatele õpetajatele lähtetoetust ning igal aastal sajale pedagoogikatudengile spetsiaalset stipendiumi.

Muutuvas ühiskonnas ootused ja nõudmised heale õpetajale üha suurenevad, lisaks oma aine õpetamisele tuleb toime tulla psühholoogia- ja sotsiaalvaldkonna teemadega.

Hiljuti esitas Eesti Haridustöötajate Liit Eesti erakondadele avaliku pöördumise, milles hulga ettepanekuid haridusprobleemide lahendamiseks.

Muu hulgas taheti, et haridusasutustes rakendataks tööle senisest enam sotsiaalpedagooge, lastepsühholooge, logopeede, abiõpetajaid, et tagada õpilaste õpisuutlikkus ja õppetöö kvaliteet ning võimaldada õpetajatel keskenduda vahetule õppetööle.


Samuti tahetakse, et õpetajate töötasu alammäär oleks vähemalt riigi keskmine töötasu ja töö tasustamisel arvestataks ka pedagoogilist staaži.

Hea õpetaja on ennekõike isiksus, see, kes teeb ühelt poolt selgeks oma aine, aga keda mäletatakse ka veel aastate ja aastakümnete pärast. Ilmselt nõuab tõeliselt heaks õpetajaks saamine geneetilist eelsoodumust, erilist sädet.

Õpetajatöö on kutsumus ja suur väljakutse. Suur tänu teile, kes olete selle väljakutse vastu võtnud, seletanud füüsikaseadusi ja eluteadusi, õpetanud arvutama ja arvama, nõudnud õigekirja ja korrutustabelit niisama palju kui lugupidamist enese ja teiste vastu.