Konkurentsi tõttu vähenevad varjupaikade sissetulekud

Foto: Marina Puškar.

Kui mujal Eestis on varjupaigad hädas kodutute loomade arvu suurenemise ning samal ajal raha vähenemisega, siis Lääne-Virumaal avaldab negatiivset mõju ka konkurents varjupaikade vahel.

Lääne-Virumaal on kaks suurt kodutute loomade varjupaika, kes pakuvad kohalikele omavalitsustele loomapüüdmisteenust.

Üks neist on Rakvere linna rahastatav Rakvere koduloomade varjupaik, mis pakub püüdmisteenust ka väljaspool maakonda, ning teise varjupaigana tegutseb mit­tetulundus­ühingu Varjupaik koosseisu kuuluv Virumaa kodutute loomade varjupaik, mis samuti pakub kohalikele omavalitsustele loomapüüdmisteenust.

Suured püsikulud

Kuna teenuse osutamine on sisuliselt varjupaikade ainus tulu teenimise võimalus, siis on tekkinud olukord, et varjupaigad konkureerivad omavahel ja kumbki ei teeni kulude katteks piisavalt tulu.

Rakvere abilinnapea Ain Suurkaevu sõnul on Rakvere koduloomade varjupaiga tulud tuntavalt vähenenud.
“Praegu on loomade püüdmisega saadav teenistus vähenenud kaks ja pool korda, samal ajal tuleb varjupaigas viibivate loomade eest kogu aeg hoolitseda. Seega on tulu vähem, aga tegevuskulud on jäänud,” selgitas Suurkaev ning lisas, et 80% püsikuludest ei sõltu varjupaigas viibivate loomade arvust.

Sugugi paremas olukorras ei ole ka Virumaa kodutute loomade varjupaik, mille juhataja Evelin Amanovi sõnul on varjupaigal rahaga kitsas käes.

“Et kohalikud omavalitsused püüki ei telli, riik meile raha ei anna, annetused on vähenenud, siis tulemegi hädavaevu toime,” tõdes Amanov ning lisas, et kuna igapäevane ots otsaga kokkutulemine on keeruline, ei ole võimalik teha remonti ega juurdeehitusi.

Rahapuuduse tõttu on peaaegu täielikult peatatud kasside steriliseerimine ja kastreerimine.

“Koertega me nagunii seda protseduuri ette ei võta, sest isegi kõige väiksema koera puhul maksaks see umbes poolteist tuhat krooni,” rääkis Amanov.

Samas rõhutas ta, et loomapüüdmise teenuse nõudluse vähenemisest ei saa järeldada, nagu jäänuks hulkuvaid loomi vähemaks.

Vähenenud tellimused

Evelin Amanov peab loomade püüdmisteenuse ostu vähenemise põhjuseks hoopis rahapuudust.
“Omavalitsused hoiavad ilmselt raha kokku – hulkuvaid loomi on palju, eriti kasse, aga et nad ei ole inimestele otseselt ohtlikud, siis jäetakse nad tähelepanuta,” sõnas Amanov.

Siiski ei suhtu kõik omavalitsused probleemi ükskõikselt ja suure ning ohtliku hulkuva koera puhul tegutsetakse Evelin Amanovi sõnul üldiselt otsustavamalt.

Virumaa kodutute loomade varjupaigas on varjupaiga juhataja Evelin Amanovi andmetel praegu umbes 50 koera ning 80 kassi.

Rakvere koduloomade varjupaigas on ruumi paarikümnele koerale ja sama paljudele kassidele.

Maakonnas tegutseb veel ka mittetulundusühing Toolse kodutute lemmikloomade varjupaik, mis juhataja Malve Toomingu ütlusel loomapüüdmisteenust ei osuta ning majandab end täielikult annetustest. Toolse varjupaigas leiavad peavarju kassid, keda on seal praegu pea kolmkümmend.

Tonnide viisi hoolealuseid jõuab Väike-Maarjasse

Kuigi kõik varjupaigad püüavad noortele ja tervetele lemmikloomadele uued kodud leida ning enamasti peetakse loomi seal pikemalt kui seaduses ette nähtud 14 päeva, tuleb siiski ette olukordi, kus looma eakusest või tervislikust olukorrast tingituna tuleb talle mürgisüst teha.

Pea kõik Eesti varjupaigad saadavad oma igaveseks uinutatud hoolealused Väike-Maarjasse loomsete jäätmete käitlemise tehasesse.

2009. aastal viidi Eesti varjupaikadest sinna üle 20 tonni lemmikloomi. Ettevõtte logistiku Tiina Rajaste sõnul tuleb tänavugi maht sarnane.

Peale varjupaikade kasutavad antud teenust olude sunnil ka eraisikud.

“Eriti talvel tuleb ette, et suur koer on surnud ning vana inimene ei jaksa talle külmunud maasse hauda kaevata,” märkis Rajaste ning lisas, et möödunud talvel, kui maapind oli sügavalt külmunud, tuli seda palju ette.

“Siiski ei moodusta eraisikute elust lahkunud lemmikud märkimisväärset osa tehase töömahust,” täpsustas Rajas­te.