Koostamisel on uus jahiseadus, mis annab maaomanikele senisest suuremad õigused. Kütid aga kardavad, et jahindus muutub liiga ärihuvide keskseks, ning muretsevad, et tekkida võivatele probleemidele ei ole mõeldud.
Valmiv jahiseadus annab maaomanikele õigusi juurde
11. oktoober 2010, 08:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Andres Talijärve sõnul on uut jahiseadust vaja.
“Siiani on maa- ja metsaomanik jahindusest kõrvale jäetud. Tema ainukeseks võimaluseks jahinduses kaasa rääkida on võimalus keelata jahipidamine oma maal. Seadusmuudatus peaks võrdsustama jahimeeste ja maaomanike positsioonid selliselt, et nende vahel tekiks dialoog ja nende suhted reguleeritakse lepingutega,” selgitas Talijärv.
Uue seaduseelnõu kohaselt saab maaomanik tulevikus algatada jahimaade kasutaja väljavahetamise, küsida oma maa kasutamise eest tasu, keelata jahipidamist, küttida ise või volitada oma tuttavaid küttima väikeulukeid ning nõuda jahimeestelt kokkuleppe sõlmimist ulukite tekitatud kahjude hüvitamiseks.
Ka MTÜ Eesti Erametsaliit juhatuse esimees Ando Eelmaa leidis, et praeguse seaduse uuendamine on oluline.
“Kehtiv jahiseadus tõi suure osa regulatsioonist üle ajast, mil eraomandit polnud, ja lõi sellega kunstliku huvide konflikti maaomanike ja jahimeeste vahele,” sõnas Eelmaa.
Eelmaa tõi positiivse näitena välja, et tulevikus võib maaomanik väikeulukeile ise jahti korraldada, kui jahirentnikuga pole sobivat kokkulepet suudetud saavutada.
Samuti saavad 2/3 maaomanikest jahirentniku välja vahetada, kui tema tegevus ei vasta maaomanike ootustele.
Õigus rentnikku vahetada
“Juhul kui enamik maaomanikke leiab, et senine rentnik ei sobi, peab jahirentnik taanduma,” selgitas keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv.
Uus seadus paneb ka jahimeestele kohustuse ulukikahjud kompenseerida.
“Ulukikahjustuste kompenseerimise mehhanism on üles ehitatud kokkuleppele maaomanike ja jahimeeste vahel. Kui kokkulepet ei saavutata, samas pole maaomanik jahipidamist oma maadel keelanud, rakendub keskkonnaministri kehtestatud metoodika, mis määrab ära omavastutuse suuruse ning kompenseeritava summa kuni 1000 kroonini ha kohta,” rääkis Talijärv ja lisas, et tegelikult võib maaomanik ka seni kehtiva seaduse järgi nõuda jahiulukite tekitatud kahjude hüvitamist, paraku seda sätet ei ole olnud võimalik rakendada.
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Hegne Lump leidis, et keskkonnaministeeriumi kavandatud muutused toovad kaasa põhimõttelisi Eesti jahinduse lähtekohti muutvaid tagajärgi, mille võimalikku toimet ei ole analüüsitud ega hinnatud.
“Kindlasti vajab põhjalikku analüüsi riigi maa kasutamise rendihinnaks pakutud 1 euro hektari pealt praeguse jahipiirkonna kasutustasu 1,50 krooni asemel. See muudatus seaks jahinduse luksuskaupade sekka, mida suur osa jahimehi endale lubada ei saaks,” tõdes Lump.
Hegne Lump leidis, et Eesti jahindus on siiani arenenud suunas, kus ulukeid on peetud peremehetuks varaks ning jahipidamise reeglid on olnud kooskõlas avalike huvidega. Tema hinnangul ei arvesta seaduseelnõu avalikku huvi, vaid loob pildi, nagu oleks ulukipopulatsioonide seisukord ja jätkusuutlikkus kitsalt jahinduslik küsimus.
Tema sõnul soovivad jahimehed, et järeltulevad põlved saaksid elada riigis, mille metsades leiduks tasakaalustatud arvul ulukeid.
Tagada tasakaal
“Kehtiva jahiseaduse ja -eeskirjaga on pandud sellest eesmärgist lähtuvalt jahimehele ja jahipiirkonna kasutajale kohustusi ning seatud piiranguid. Kõige olulisem on tagada jahinduse korraldamisel tasakaal. Et igal osalisel – maaomanik, jahimees, riik – oleks oma vastutus, kohustused ja õigused. Kusjuures tasakaalustava osalisena peab avaliku huvi vastutuse kandja olema riik. See on aga uue jahiseaduse aruteludest välja jäetud,” arutles Lump.
Rakvere Jahindusklubi juhatuse esimees ja Simuna jahipiirkonna juht Raul Vahter ütles, et jahimehed ei saa olla nõus kõigega, mis on uues eelnõus kirjas. “Mõneti on loomulik, et kui kellegi õigusi suurendatakse ja teiste omad muutuvad väiksemaks, tekib vaidlusi, kuid kõige enam tekitab jahimeestes ärevust teadmatus,” sõnas Raul Vahter ja täpsustas, et valmimisel olev seadus ei kajasta, kes ja millise metoodika järgi annab hinnangu ulukikahjudele ja kuidas määratakse selle ulatust. Ka praegu peavad jahimehed hea seisma, et loomad maaomanikele kurja ei teeks.
Omajagu külvab segadust punkt, mis võimaldab maaomanikel väikeulukitele ise jahti korraldada.
“Väikeulukite jaht ei ole jahimeestele eriti atraktiivne ning kui kokkulepet jahimeestega ei saavutata, võib maaomanik ise või volitatud isikute abil näiteks koprale jahti korraldada,” rääkis asekantsler Talijärv.
Vahteri sõnul on ulukifond riiklik väärtus ja nende arvukuse reguleerimisel peab osalema ka riik, et loomi ei oleks liialt palju ega nende arvukus ei langeks ka liiga madalale.
“Praegu tundub, et riik tahab oma kohustustest taganeda ning suuresti muuta jahipidamise maaomaniku ja jahimeeste vaheliseks asjaks. Kui tekib olukord, et sisuliselt võib jahialal küttida igaüks, kellel püss ja jahiluba, võib tekkida anarhia,” tõdes Vahter.