Persoon: Krista Kaer pakub hädavajalikku luksust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Krista Kaer.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer, kes muu hulgas tuntust kogunud Harry Potteri maaletoojana, peab tõlkekirjandust pisikese rahva jaoks suureks luksuseks, mida on aga hädasti vaja, et meie maailmapilt avaram oleks.


Krista Kaera raamatuhuvi sai alguse väga varakult ja raamatutele on ta jäänud truuks kogu eluks. Lugema õppis Tapa lähedal Põimal üles kasvanud tüdruk juba neljaselt. Et ema oli Põima kooli juhataja, võttis ta väikese Krista koolitundidesse kaasa.

“Eks ma esmalt nurgas istusin ja raamatuid lugesin,” meenutas naine rõõmsalt.

Kuueselt luges ta läbi raamatu “Kahe ookeani saladus” sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. “Aasta otsa lugesin, aga läbi sain,” naeris Krista Kaer.

Kui kodused raamatud loetud, ahmis väike Krista endasse ka kooli raamatukogu poolt pakutu. “Üpris valimatult, “Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” ja seejärel midagi klassikast,” kommenteeris ta.

Põima kooli, kus ta õppis neli esimest aastat, ja Põima küla meenutab Krista Kaer siiani heldimusega. “Küla oli väga tore, tiik, koolimaja, mõnes mõttes väike paradiis, kus kasvada.”

Põimalt viis koolitee Tapale. “Mul vedas, sest siis, kui ma parasjagu keskkoolis olin, tuli Tapale hulk noori ja ärksa vaimuga õpetajaid, kes panid käima kirjandusklubi, kirjandusõhtud ja palju muud põnevat.”

Kommunistlik kirjandus

Tapalt viis tee Tartusse ülikooli. “Mõttes valisin, et kas eesti filli, inka filli või psühholoogiasse, mis sel aastal esimest korda oli, aga lõpuks sai ikkagi inka filli kasuks otsustatud.”
Selle eest, et ta tavakoolist tulnuna ülikooli inglise keelt õppima pääses, tahab Krista Kaer südamest tänada oma õpetajat Heli Greenbaumi. “Ta andis mulle veel suvel lisatunde,” ütles Kaer.

Ülikoolis sattus Krista Kaer kiiresti seltskonda, mida ametivõimud tollal ülimalt kahtlaseks pidasid. “Mülleri Sass, Hannes Varblane, Toomas Rau­dam,” loetles ta avalikkusele tuntumaid tegelasi, kellega ülikooli kohvikus kokku saadi ja maailma ning kirjanduse asju arutati. “Kohvik oli nagu teine kodu ja teine ülikool,” sõnas ta.
Loomulikult jätkus ka ülikooli ajal suur huvi raamatute vastu. Koos sõbranna Kersti Tiga­sega (praegu Unt) koos­tati endale nimekiri raamatutest, mis oleks vaja kindlasti läbi lugeda. “Eks vähehaaval sai ka inglise keeles lugema hakatud, algul loomulikult sõnaraamatu abiga,” lausus Krista Kaer.

Nii-öelda ametlik lektüür, mis tuli kohustuslikus korras läbi võtta, oli Kaera sõnul peamiselt seotud inglise keeles kirjutanud kommunistlike autoritega.

“Inglise kommunistid ja Lõuna-Aafrika kommunistid, kellest enamasti peale inglise kommunistide keegi midagi ei teadnudki,” selgitas ta.

Tõlkimisegagi alustasid noored naised üheskoos ja panid eesti keelde ümber Joyce Carol Oatesi jutukogu. “See ilmus Loomingu Raamatukogus vist 1978. aastal,” pakkus Krista Kaer. Hilisem täpsustamine keerab aastanumbri siiski ühe võrra väiksemaks.

Ülikool oli läbi saanud juba neli aastat varem ja kuigi õppimise ajal osales Krista Kaer tõlkevõistlusel, kus saavutas ka mingisuguse äramärkimise, tõlkis ta mitu aastat harjutamise mõttes sahtlisse.

Esimene ilmunud tõlge pani aga alguse pikale ja viljakale tõlkijakarjäärile.

Loomingu Raamatukogus avaldati omal ajal päris palju huvitavaid teoseid, kusjuures pakkuda võisid neid ka tõlkijad.

“Eks tuttavad tõid raamatuid Soomest ja Rootsist, kui midagi huvitavat leidsin, siis sai ikka välja pakutud,” selgitas Krista Kaer ja lisas, et infot selle kohta, mis maailmas üldse kirjutatakse, oli tollal ülimalt raske saada.

Suuremgi probleem tõlkijate jaoks oli see, et tänapäevast rääkivate raamatute puhul oli olustik tõlkijate jaoks täiesti võõras. “Kõik need asjad, mida inimesed raamatutes tarvitasid – meil ei olnud nendest ju mitte mingit ettekujutust,” rääkis tõlkija.

Eks mingil määral aitas Soome televisioon, aga seda oli Krista Kaera sõnul siiski liiga vähe. “Ei saanud sõna Goog­le`isse sisse toksida ja vaadata, mis asi see on,” võttis ta probleemi kokku.

“Sõnaraamatuidki polnud korralikke.”

Kirjastuse Varrak peatoimetaja amet, mida Krista Kaer on juba pikka aega pidanud, tõlkimist eriti ei sega. Septembris ilmus iirlase Sebastian Barry “Salajane käsikiri”, töölaual on praegu aga Kaera ühe lemmikautori Doris Lessingi “Shikasta”.

“Aeg tuleb leida, ma tahan ikka edasi tõlkida,” rõhutas ta.

Pereemana on Krista Kaer tõlkima pannud ka oma lapsed,
ehkki Kaisa ja Kaaren Kaera jaoks on tõlkimine ema sõnul pigem hobi, mitte põhitöö.

Sajab kasse ja koeri

Kõige südamelähedasemat tööd umbes kaheksakümnest raamatust, mida Krista Kaer on tõlkinud, ei oska naine esimese hooga välja tuua.

Pärast mõningast mõttepausi nimetab ta Doris Lessingi raamatuid. “Oscar Wilde, John Banville`i “Puutumatu” päris kindlasti kohe,” lisab ta.

Banville`i romaani pidas ta ka seni kõige raskemaks ette juhtunud pähkliks. “Ja üks Henry James, mis on mul siiani pooleli, mis on nii raske, et ma pean paluma, et inglased selgitaksid mulle lihtsate sõnadega, mida ta on öelda tahtnud,” naeris teenekas tõlkija. “Keel, tekst ja laused on lihtsalt nii keeruliseks aetud.”

Erinevates kirjastustes ilmuvate tõlgete kvaliteet on väga hüplik. Krista Kaer peab selle põhjuseks tõika, et vanem toimetajate põlvkond hakkab kaduma ning ka keskmine tõlkimise tase on hakanud alla käima.

“Noorte hulgast on peale tulemas väga põhjalikke toimetajaid ja võimekaid tõlkijaid, aga keskmine siiski langeb ja sellest on väga kahju.”

Sadavaid kasse ja koeri või muud analoogset jaburdust leiab tõlkeraamatutes tõepoolest liigagi sageli. Kui inglane ütleb “it`s raining cats and dogs”, ütleb eestlane, et sajab nagu oavarrest, paraku pole mõni tõlkija nii kaunist väljendit ilmselt kuulnudki.

“Ei ole kuuldud sellestki, et inglise keele lauseehitus on natuke teistsugune kui eesti keeles. Ja inglise keelest võetakse üle ka inimeste nimed - kuulsin oma kõrvaga, kuidas raadios keegi rääkis Džõusef Stalinist,” oli naine nukker. “Niisugune tunne on, et üldine kultuuritaust hakkab väga alla käima.”

Seda, et elektrooniline või audioraamat tavapärase välja sööb, Krista Kaer ei usu. “Raamatute saatused on kummalised, aga sellist aega nagu praegu, et aasta või paari tagant käib üle maailma ühe raamatu või ühe autori hullus, pole varem olnud,” kõneles ta, arvates, et see algas Harry Potteri lugudega.

“Õigemini sellega, kui Potteri neljas osa jõudis Ameerikasse, sest sealt algasid kesköised müügid ja pikad sabad.”

Potteri järel tulid Paulo Cuelho ja Dan Brown ning Stephenie Meyeri “Videvik”. Nüüd on käes Stieg Larssoni vaimustus. “Kust järgmine menuk tuleb, ei oska öelda, ta ei tule kunagi sellest žanrist, kust oodatakse,” mõtiskles Krista Kaer. “Kõik otsisid uut Potterit, kuid tuli hoopis Dan Brown,” tõi ta näiteks.

“Kohati on küll selline tunne, et kogu maailm ootab, et keegi tuleks ja ütleks – see on see raamat või see autor ja ilma selleta ei ole võimalik elada,” lausus tõlkija ja kirjastaja. Kindel on aga, et selline raamat on kusagil olemas või seda praegu kirjutatakse. “Paraku on võimatu ennustada, mis teeb ühest raamatust niisuguse menuki.”

Raamatuta ei saa

Krista Kaera hinnangul aitavad need “imelised” raamatud, mis peaksid tooma selginemise või ilmutuse, hoida ülal raamatute lugemist. “See on omamoodi naljakas,” märkis ta.

“Stieg Larsson vallandas põhjamaade kriminullide laine, Austraalia edetabelis olid esimesel kolmel kohal Skandinaavia kriminullid, ma ei jõudnud kohe ära imestada. Ilmselt oli neil vaja nii suures koguses põhjamaist masendust ja kaamost.”

Samas olid analoogsed lood ka varem olemas. “Henning Mankell on ju sama mis Larsson – sotsiaalne, põhjamaade heaoluühiskonda piitsutav, kõik oli olemas, aga ülemaailmseks hulluseks ei saanud,” sõnas Krista Kaer. “Issanda teed on imelikud.”

Ilukirjanduse tiraažid on viimase kümmekonna aasta jooksul langenud, eriti tõlkekirjanduse puhul. “Eks oma osa mängib ka inimeste majanduslik raskus,” arvas kirjastaja.

Küll ei paista tiraažide langemist Krista Kaera ühe lemmikkirjaniku Terry Pratchetti raamatute puhul.

“Neil on oma kindel lugejaskond ja Kettamaailma fännidele võin öelda, et seni viimane täiskasvanute Kettamaailma raamat ehk eestikeelne “Unseen Academicals” on trükikojas ja tänu taevale on ta ka uut raamatut kirjutamas,” pajatas Krista Kaer oma lemmikust ilmselge elevusega.

Kirjastaja rääkis, et Varraku tõsistesse raamatusarjadesse üritatakse valida raamatuid, mis peaksid eesti keeles kindlasti olemas olema, et eestlaste maailmapilti avardada.

Kahjuks kipub tema hinnangul sageli olema nii, et eestlane ei taha lasta oma maailmapilti avardada ehk teisisõnu väärt raamatut ei osta.

Paljud tähtteosed ei pruugigi eesti keelde jõuda. Nii on näiteks Joseph Helleri maailmakuulsast sõjaromaanist “Catch-22”, mille sõnamängud on praktiliselt tõlkimatud, Krista Kaera sõnul ringelnud kolm tõlget, kuid kirjastused on need ikka ja jälle kehva kvaliteedi pärast tagasi lükanud.

Ka James Joyce`i “Ulysses” on seni meie tõlkijate jaoks läbihammustamata pähkel. “Märt Väljataga ja Paul-Eerik Rummo on küll peatükke tõlkinud, aga terve raamatu tõlkimine tähen­daks seda, et keegi peaks ikka väga suure stipendiumi saama, et võiks põhjalikult asjale pühenduda,” arvas Krista Kaer.

Head kirjandust on maailmas meeletult palju, kuid siia jõuab sellest vaid näpuotsatäis. Ühelt poolt on meie turg tilluke, kuid on ka teine probleem.

“Eesti lugeja on kohutavalt umbusklik uute asjade suhtes,” konstateeris Krista Kaer ja lisas, et tõlkekirjandus on Eestis luksus. “Luksus, mida on hädasti vaja,” on ta veendunud.
 

Hannes Reinomägi, klassivend Tapa koolist

Meie klass oli väga sõbralik ja üksmeelne, Kristast on jäänud toredad mälestused. Ta oli vaikne ja õppimisekallakuga, samal ajal kui teised püüdsid hiilata spordis või mõnes muus koolivälises tegevuses.

Aga Krista oli ka väga elurõõmus organiseerija ja ikka tegijate hulgas, kui midagi teha oli vaja. Tundub, et tal on alati õnnestunud ennast liigselt esile tõukamata teha kõik, mida ta teha on tahtnud.

Krista Kaer

• Sündinud 20. juulil 1951.
• Lõpetanud Tapa 1. keskkooli ja Tartu ülikooli inglise filoloogina.
• Kirjastuse Varrak peatoimetaja alates 1995. aastast.

Tagasi üles