Juhtkiri: Pikal tänaval on uut lootust

Rakvere on selles mõttes kummaline linn, et linnasüdant siin nagu polegi. Kunagi nii suurte ootustega kavandatud promenaad ei ole loodetud kujul toimima hakanud ning põõsaste taha peidetud pingid on muutunud napsuvendade lemmikpaigaks, kus saab rahulikult pudelit kallistada ja lähedal põõsa varjus asjal käia.

Lage ja tuultele avatud keskväljak on valdavalt inimtühi. Ja mida olekski inimesel seal teha, väljaku ääres ei ole ju praktiliselt midagi – kahes küljes on elava liiklusega sõidutee, kolmandas mullavall.

Rakvere vanalinna, Pikale tänavale, on aastakümneid püütud rohkem elu ja särtsu tuua ning luua, unistatud sellest kui kesksest käsitöötänavast, kuhu jagub õdusaid hoovikohvikuid. Täna on see siiski veel uulits, mis autoroolis läbijale kitsapoolne, ning suurem elu ja melu tekib tänavale kord aastas, siis, kui liiklus seisma pandud ning peetakse linnalaata.

Sel nädalal aga valisid arhitektid ja linnaisad välja kavandi, mille järgi saaks Pikk tänav uue hingamise “Pika muuseumi” näol. See plaan paneks autod sõitma vaid ühes suunas ning annaks jalakäijatele rohkem liikumisvabadust, eksponeeriks vanu maju ja soodustaks vallimäelt all-linna liikumist.

Kui ehitatakse valmis linnusesse viiv sild; kui Tark Maja suudab inimesi ligi meelitada; kui turismiinfo kolitakse porganditrepi juurde; kui turistid tulevad üle silla ja porgandist alla; kui Pikale tänavale tekib esialgu kasvõi sinnasamasse Parkali ristmiku ümber lisaks galeriile veel kohti, kuhu lihtsalt niisama sisse saaks astuda ja midagi vaadata, osta või lihtsalt tassi tee või kohvi taga jalgu puhata, siis on lootust, et taolised asutused hakkavad ka naabruskonda siginema.

Vähemalt kirikust Tallinna tänavani on Pikal tänaval arengupotentsiaali küll. Juba praegu on seal ridamisi väikseid ärisid, galerii ning suvekohvikki.

Ja kui võidutöö ühendatakse kolmanda koha saanud Villem Tomiste ideega tänavaturust, oleks sel vanal tänaval uues vormis võimalusi elutegevuseks, mitte vaid pelgalt muuseumistumiseks.

Tagasi üles