Oktoobri alguses tulin Soomest Eestisse puhkusele.
Kiri: Meeldiv taksireis - koer oli taksos kaardilugejaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel, miks ma tahan ikka ja jälle Eestisse tulla, on palju põhjusi. Tahan kohtuda, kallistada ja vestelda heade sõpradega ja tuttavatega eesti keeles.
Tahan näha merd, kus ei ole saari suure avamere ees, kuulata lainete häält ning jalutada pehme liiva peal. Igatsen musta leiba ja sooje küüslauguleibu hapukoore ning magusa eesti kaljaga. Soomes ma lihtsalt ei suuda kõiki neid asju teha.
Ma ei oska seletada, miks mu hing leiab rahu Eestis, aga nii see on. Puhkamine õnnestub kõige paremini Eestis.
Viimati käisin sõpradega Tallinna loomaaias, kohtusin Pärnus sugulastega ja viimaseks Rakveres siinsete sõpradega.
Pärnus juhtus midagi põnevat. Külastasime nõbu ja tema tütrega kõrtse ja pärast heade küüslauguleibade nautimist tahtsime sõita taksoga hotelli nagu peened prouad.
Teised istusid tagaistmele, aga mina jäin ette taksojuhi kõrvale.
Tüdrukud hakkasid itsitama. Varsti selgus ka miks.
Taksojuht oli võtnud oma koera autosse kaasa. Koer hiilis istmete vahelt mulle sülle. Olin hästi õnnelik, kui sain sõidu ajal paitada seda siledakarvalist väikest taksikoera.
Küsisin autojuhilt, kas see on tema töökaaslane. Ta vastas, et taks töötab tema kaardilugejana ja alati on õige tee leitud.
Kõik me olime pikka aega heas tujus, kuigi pildid kaardilugejast kahjuks pimeduses ei õnnestunud.
Aga see oli küll mu elu kõige parem taksireis.