Heljo Pikhof: Kurva kodu nägu lapsed

Heljo Pikhof. Foto: .

Meie ühiskonna suhtumine lapsevanemaks olemise vastutusse ja kohustusse on formaalne, kerglane või üleolev – kummastav igatahes.

Mõne aasta taguse väär­tushinnangute uuringu põhjal selgub, et 40 protsenti küsitletutest ei tauni põrmugi seda, kui perekonna juurest lahkunud ja uue pere loonud vanem katkestab oma “endiste” lastega tegelemise; ligi pool vastanutest on aga seda meelt, et lastele elatisraha maksmine on vabatahtlik ega puuduta tööandjat, sugulasi ega riiki.

Pole siis ime, et kolmandik pere jätnud isadest ei kohtu oma lastega üldse, lapsele elatis­raha maksmise nõuet ei täida aga rohkem kui kolmandik vane­maist, ja siinkohal on jutt ainuüksi kohtu määratud elatistest, mis on piisake meres.
Seega lähtub suur osa Eesti elanikest oma hoiakutes pigem täiskasvanud inimeste suhetest ja huvidest kui laste vajadustest. Kuid egas kurg lapsi too, ja lenda siis ära lõunasse. Asjasse on segatud ikka kaks inimest, kes peavad omavahel jagama ka lapse üleskasvatamise rõõme, muresid ja – vastutust.

Rahamure on üks külg

Ühe lapsevanemaga peredest elab 40 protsenti suhtelises vae­suses.

Mida vanemad on lapsed, seda suurem osa neist elab ühe vanemaga leibkonnas, sest laste vanemaks saades suureneb ka vanemate lahkumineku tõenäosus.

Ometi kasvavad laste sirgudes nende ülalpidamise kulud ehk noorukite vajadused, tahtmised, ilmajäetuse tunne – ja pinged peres. Miks peakski praegusaja asjastunud maailma noor rõõmu tundma selle üle, et tühjaks saanud hambapastatuubi asemel on uus, kui tema kaaslased sõidavad klassi väljasõidule Kreekasse?

Üksikvanemaga peresid ei saa ühe vitsaga lüüa. On neid emasid, kes on kõige raskema tee valinud n-ö vabal tahtel ehk kompromissimäär on nende jaoks olnud liialt suur. On neid, kes on lapsi üksinda kasvatama jäänud õnnetult või üleöö, kui kaasa kõrvalt on surnud.

Rohkem kui üksikemaga peresid, kelle lapse sünniaktis puuduvad andmed isa kohta, rohkem kui toitja kaotanud peresid on aga vanemaid, kes on abielu lahutamise järel jäänud last üksi kasvatama, ja neid emasid, kes polegi lapse isaga kunagi koos elanud.

Pinges ema, pinges lapsed

Eestis on ühe vanemaga peredele suunatud meetmeteks valdavalt rahalised toetused, needki ülimalt napid. Millest me aga vaikimisi möö­da läheme, on sääraste perede sotsiaalne ja psühholoogiline toimetulek.

Üksikvanemaks on üle 90% juhtudest ema, kes on võimeline lapse eest ka surema. Võtame või ema, kes kasvatades kaht last täidab nii ema kui isa, nii vanaema kui vanaisa rolli. Ta käib täisajaga tööl ja võtab unetundi­destki matti, et mõne tubase töö­ga lisaraha teenida või sokke nõeluda. Sest tema lihtsalt peab valima uue sokipaari ja piima-leiva vahel.

Tõtt-öelda ei ole tal üldse va­likuid, on ainult kohustused, nõnda et pikki kuid, ehk aastaidki ei luba ta iseendale midagi, ei võta aega isegi taastumiseks. Ja kõike seda on saatmas süütunne, et ta ei suuda oma las­tele luua samaväärset elu, nagu on täisperede lastel. Mõistagi hak­kavad ema pinged ja pidetus külge ka lastele.

Kodu käsitletakse sotsiaalse institutsioonina, millel lasub pea­mine vastutus lapse arengu eest. Lisaks igapäevasele leivale, seljariidele ja eluasemele peaks laps ema-isa toel, oma esimeste õpetajate abiga, selgeks saama kirjatähed ja soorollid, majandamise ja ühiselu aabit­satõed – kui nimetada mõnd kodu esmast ülesannet. Ja oleks ju hea, kui emal jääks pisutki jõu­du ka lapse pea paitamiseks.

Üksikema kangelasmeelest pole aga kasu, kui ta päriselt katki läheb, jõudes välja vähilõikusele või vaimuhaiglasse – kellel mis enne üles ütleb. Lapsed jääksid ju sedasi päriselt ilma peale.

Meeleheite profülaktika

Puhtpraktilisest abist üksikva­nemale on kõige tõhusam paindlik ja peresõbralik tööpoliitika ning lastehoid – ka selle kompenseerimine ja üksikvanema laste eelistamine lasteaiakoh­ta­de jagamisel, nagu on näiteks Nor­ras, Prantsusmaal, Poolas.

Teinekord oleks aga vaja üht­ainsatki elusat hinge, kes mõistaks, trööstiks, annaks nõu, juha­taks – võib-olla üsna lihtsate lahenduste juurde. Sest emal ei ole enam jõudu otsida abi.

Üksikvanemaga peredele otseselt mõeldud sotsiaalteenustest võiks ehk välja tuua perelepi­tusteenuse, lahkuminevate vane­mate nõustamise küsimustes, mis puudutavad laste huvisid, hool­damist ja ülalpidamist. Kui paljud meist on aga säärasest tee­nusest üldse kuulnud?

Ühtset riiklikku süsteemi sot­siaalset ja psühholoogilist toime­tulekut toetavate tee­nuste osutamiseks meil ju ei ole: suur osa neist on mugavalt maandatud oma­valitsustele (sotsiaal­nõusta­mi­ne, võlanõustamine, kriisinõustamine, koolipsühholoogid jne). Ühes paigas on need kätte­saadavad, tei­ses ei ole, üks omavalitsus raat­sib raha leida, teine teps mitte.

Nõnda nagu supiköökide ava­misega kõige näljasemal ajal, nagu töötute klubide asuta­mi­sega tööpuuduse tõusulainel, on seegi kord ristikirik üles leidnud ühiskonna valupunkti ning koostöös koolituskeskusega Ellu ja MTÜga Isata Laste Heaks kor­raldamas sotsiaalset ja psühholoogilist koolitust tugiisikutele, kes tahaksid ning suudaksid olla toeks üksikvanemale ja tema lastele.

Loodetavasti aitab see ettevõtmine kas või mõndagi meeleheitel peret. Ent kõrvutagem: 2007. aastal kasvas ühe vanemaga peres 34 000 last ehk 13 protsenti kõigist Eesti lastest.

Meie enesekesksete edasipüüdlev ühiskond peaks viimaks ometi inimnäolisemaks saama, et ära tunda abivajaja enda kõrval. See võib olla meie oma lapse pinginaaber, kelle alaväärsustunne on nii suureks paisunud, et ta kavatseb panna käe enda külge.

Kas on meil südant märgata? Aidata?