Kaido Höövelson: eestlastel jääb sportlikust vihast vajaka

Kaido Höövelson Foto: Kasper Mäe

Baruto, kodanikunimega Kaido Höövelson, võtab meid vastu oma Kulina külas asuvas puhkemajas. Kohvitassi tagant ei vaata vastu Eesti-Jaapani megastaar, vaid sõbralik Maarjamaa mehepoeg. Kuulsused on tema jaoks Ameerika filmis – ise nimetab ta end suureks soojaks maapoisiks, tavaliseks inimeseks.

Esmalt tahaksin ühe asja selgeks teha – kas Teid peaks nüüd ajakirjanduses nimetama Barutoks või Kaido Höövelsoniks?

Eks üks nimi käib teisega kaasas, minul ei ole vahet, kelleks mind nimetatakse. Ma ei ole mingi isehakanud Eesti superstaar.

Teie kuulsus on välja teenitud.

Ise ma pildile ei püri, aga eks see kuulsus on kaasa tulnud. Üsna tihti helistatakse ja käiakse küsimas.

Kas pigem Jaapanis või siin?

Kahe aasta jooksul olen ilmselt siin rohkem pildis olnud kui Jaapanis. Eks ikka vahepeal huvi vaibub, aga kui ma jälle kohapeal olen, siis suureneb. Nii on tegelikult mõlemas riigis.

Professionaalse sportlase karjääri lõpust on möödas pea kaks aastat. Kuidas elu läinud on?

Täpselt nii ta läheb, kuidas ise lükkad. Mulle meeldib ja ma ei kurda. Ikka hästi on läinud. (Muheleb.)

Kas elate Eestis või Jaapanis?

Tegelikult elame üle poole aastast ikkagi Jaapanis. Meil on Tokyos korter. See on minu kodulinn Jaapanis. Eestis oleme vähem.

Nii et koduks nimetate praegu ikkagi Jaapanit?

Ei, kodu on Eestis. Olgem ausad, üle veerandi elust olen elanud Jaapanis, see on nagu teine kodumaa. Aga esimene on ikkagi Eestimaa.

Veidi aega tagasi rääkisite Eestisse päris oma kodu ostmisest. Kas nüüd on see olemas?

Ei, praegu elame siin olles siiski minu lapsepõlvekodus.

Pidasite plaani ka päriselt Eestisse tulla ja jääda. Mis sellest sai?

Ütleme nii, et need plaanid on nüüd natukene edasi lükkunud.

Ilmselt oleks ka suhteliselt raske Jaapanit selja taha jätta. Kas peakski?

Ma usun, et sellest sünniks pigem kahju. Praegu ei ole õige hetk ära tulla, seal on veel nii palju tööd ja võimalusi.

Kui palju oma ajast Eestis veedate?

Eestis oleme aasta jooksul umbes kolm kuud. Nüüd maist alates, kuigi mõni päev tagasi alles Jaapanist tulin. Läksin sinna peale jaanipäeva. Vahepeal peab tööl ka käima.

Eestis on puhkus ja Jaapanis töö?

Eestis on jälle teistsugused asjad. Siin saab nii maa- kui linnatööd teha. Jaapanis on maatöö võimalusi vähem.

Minu jaoks on puhkus see, kui tegelen mingi teise asjaga. Ma ei oska niimoodi, et löön jalad seinale ja loen terve päeva raamatut või lesin rannas. Kui tuled töölt koju, teed omale süüa – see ongi juba puhkus.

Noh ... Päris koristamist ma puhkuseks ei loe, see mulle ei meeldi. Koristamine on töö. (Muigab.)

Millega Te Jaapanis tegelete?

Olen reklaamnägu. Esinen televisioonis ja annan intervjuusid. Ja vaikselt-vaikselt teen ettevalmistusi, et hakata Eestist Jaapanisse eksportima ja sealt ka siia importima.

Aga Eestis, millega siin tegelete?

Siin on väga palju käimist ja ühiskondlikult kasulikku tööd. Mind kutsutakse rääkima ja osalema üritustel lasteaedades ja koolides. Ma olen ka Eesti päästeliidu ning kõigi vabatahtlike päästjate ja merepäästjate patroon, sellega on üsna palju tegemist.

Minu osa on lihtne, mina panustan oma aega patrooniks olemisele vähem kui need inimesed, kes omast vabast ajast ja tahtest päästega tegelevad. Kiita tuleks hoopis neid. Ma olen selline suhtleja inimene, stabiilne jutumees. Ju ma siis sobin patrooni rolli hästi. Ma astusin ka Kaitseliitu.

Teil on siin käsil üsna mitu projekti.

Jah, aga need ei ole suured. Saab mõnele inimesele tööd anda ja ...

Puhkemaja töötab.

Aga kus ta pääseb? Süüa tahetakse, pidu tahetakse. Meil on suhteliselt tihe graafik, pulmasid on palju. Ainult ilmad võiksid paremad olla, aga ega selle üle ka vinguda ei tohi – alati võib hullem olla.

Kas selliseid inimesi käib palju, kes tulevad lihtsalt mõttega, et vaataks, kuidas Baruto seda puhkemaja ikkagi peab?

Kui siin mingi pidu toimub, siis ikka inimesed tulevad ligi ja tahavad rääkida. Küsivad, et mis toimub ja mis maalane ma nüüd siis ikkagi olen. (Naerab.)

Aga mis maalane Te siis ikkagi olete?

Poleks Eesti ja Jaapani vahel Venemaad, siis oleksime ju naaberriigid. Ma siis sellisel juhul ütlekski, et olen naabrimees. Mõlemal maal. Hingelt olen eestlane, aga esialgu tööl Jaapanis.

Kuidas Te ennast siin tunnete? Teisiti kui Jaapanis?

Eks eestlane ole ikka teistmoodi inimene, külmem. Ma muidugi ei tea, kuidas tunneb end näiteks Alaska elanik. Neil on aasta läbi külm, seal võib veel hullem olla ...

Oleme kõik erinevad ja kuidas keegi minusse suhtub, on iga inimese enda teha. Usun, et siiamaani on mind siin alati soojalt ja hea tundega vastu võetud.

Kuidas abikaasale siin meeldib?

Ma olen abikaasaga rohkem Jaapanis kui siin. Jaapanis annab ta lastele tennisetunde, aga Eestis käib puhkemajas abis, teeb üht, teist ja kolmandat. Kuna mul veel lube käes ei ole, siis tema õpetab mind sõitma.

Märkasin maja ees õppesõidu märkidega autot ja Teie käes autovõtmeid.

Mina sõidan, tema on minu õpetaja. Ilusad kollased märgid on peal, varsti saab need äkki veel ilusamate roheliste märkide vastu vahetada, aga tegelikult meeldivad mulle need kollased ka.

Palju õppesõidu tunde jäänud on?

(Muigab.) Tegelikult ongi ainult eksam jäänud. Selle autoga, millele kopp sisse sõitis, pidimegi ARKi eksamile minema. Juhtus nii, et õnnetuse tõttu eksamile ei jõudnudki, pidin uue aja panema.

Aga see, kes meediale pildi saatis, oli kopajuhi abiline. (Naerab.) Tegi pilti ja naeris seal teisel pool teed. Jube õnnelik inimene ikka.

Millal pisikest peret oodata on?

Siis, kui toonekurg toob. Elame-näeme.

Kui lapsed tulevad, siis millises riigis neid kasvataksite?

Esialgu ikkagi kuskil ühes riigis, kus nad kasvaksid üles kakskeelselt. Aga mingil hetkel tuleks keskkonda vahetada ka.

Teie puhul vist isegi kolmkeelselt?

Jah, eesti, jaapani ning vene keel võiksid kõik suus olla. Ja inglise keel. Siis on elus kergem hakkama saada – kui ei saa ühes keeles suheldud, lähed teise peale üle.

Mitte nagu mõni Eesti vene elanik, kes saab eesti keelest aru, aga vastab ikkagi vene keeles. Tavaliselt ajan oma jonni ja räägin temaga ikkagi eesti keeles, aga mõnikord tulen vastu. Jaapanis on samamoodi, mõni on juba peaaegu 20 aastat Jaapanis elanud, aga keelt ikka veel suus ei ole.

Õppisite jaapani keele ruttu selgeks?

Kodus õpikust õppisin. Mulle hakkavad keeled üsna hästi külge. Kui ei ole peale jaapani keele võimalik üheski teises keeles suhelda, siis valikut pole.

Mis keeles perekeskis suhtlete?

Jaapani keeles on võimalik ühe sõnaga lause öelda. Vahel tulebki jaapanikeelseid sõnu hulka, sest neid on esiteks juba raske vene või eesti keelde tõlkida. Me räägime kõike kolme keelt segamini, oleneb, kuidas tuju on.

Oleme siin rääkinud Jaapanis ja Eestis elamisest, aga teie naine on Venemaalt. Kas olete kaalunud ka seal elamise varianti?

Mis seal parem on kui Eestis või Jaapanis? Nendes maades on meil juba midagi, mille pealt edasi minna. Venemaal on hea käia, näed asju, mis Eestis olid ammu. Kioskid ja turud ja ...

Kuidas Eesti sumo tulevik paistab?

Sumos on oluline, mis toimub inimese sees, südames. Noorte spordi puhul üldse jääb eestlastel sportlikust vihast natuke vajaka. Seda tuleb arendada. Noor sportlane on nagu taimestik, teda tuleb kasta ja tema eest hoolitseda.

Kas igatsete ka professionaalse spordi tegemist?

Mitte väga. Praegu on lihtsalt palju teisi asju teha. Kui kümme aastat kindla alaga tegeled ja siis täielikult lõpetad, peab ikka selle vastu hirmus vaen olema. Minul ei ole, mulle meeldib ikka vahel noortega maadelda.

Teete ise ka vahel käe valgeks?

Just mõni päev tagasi käisin trenni tegemas. Ikka on väga mõnus teha.

Kas Eestis mõni vastane ka on, kellest jagu pole saanud?

(Muigab.) Veel ei ole. Aga loodan, et tuleb, ja mida varem, seda parem. Siis oleks endal ka stiimulit natuke rohkem toimetada.

Lõpetuseks tahaksin küsida, et kas olete leidnud oma koha siin päikse all?

Otsime veel. (Naerab.) Ma arvan, et hakkame elama enam-vähem pooleks, nii siin kui seal.