Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/14/449175t1hce7e.jpg)
Meie arstide poolt näeme, et perearst on väga hästi koolitatud spetsialist, kes tahaks teha rohkem arsti tööd ja saada selle eest väärilist tunnustamist. Paraku on heal spetsialistil siin raske toime tulla – perearstil kui ettevõtjal on palju seadusest tulenevaid piiranguid ja vastutust, samas on ta oma probleemidega üksi jäetud. Et Soomes on süsteem väga hästi välja töötatud, valivadki meedikud Soomes töötamise võimaluse.
Kui praegu käib Lääne-Viru maakonnast üle lahe tööl viis perearsti, siis võib lähiajal minejaid juurde tulla, sest väga aktiivselt töötavad firmad, kes värbavad arste ja meditsiiniõdesid, kellele pakutakse seal palju tasuvamat tööd ja väga häid tingimusi. Võimalus stažeerida mõnda aega teises riigis pole sugugi paha, see arendab arsti kutseoskusi ja annab kogemust, mida saaks ka kodumaal rakendada.
Saan täiesti aru neist arstidest, kes esialgu töötavad kahes kohas, aga võivad lõpuks otsustada Soome kasuks ning loobuvad siinsetest praksistest.
Omavalitsuste toetus perearstide praksiste majandamisele on võrreldes varasema ajaga tunduvalt vähenenud, samas on tõusnud nii kütte- kui elektrihind ja suurenenud muud kulud. Ka on maapiirkondades elanike arvu vähenemisega nimistud väiksemaks jäänud ja omakorda väheneb nimistutes kindlustatud isikute arv – see, mille eest haigekassa perearstile pearaha maksab.
Möödunud aasta viimasest kvartalist vähendas haigekassa kuus protsenti kõiki teenuste hindu, ka pearaha, mis tähendab, et perearsti finantseerimine vähenes kuus protsenti.
Samal ajal on suurenenud IT-kulud digiretseptide ja digitaalsete haiguslugude juurutamisega.
Olen ise rääkinud väikeste maapraksiste perearstidega, kes on suures hädas ja abi pole küsida kuskilt mujalt kui omavalitsusest. Aga vallad on samuti sunnitud oma eelarveid kärpima ja kokku hoidma.
Praegu saavad mingisugust toetust võib-olla need perearstikeskused, kus on paremad suhted perearstide ja vallajuhtide vahel või kus perearst on volikogu liige ja ta ise otsib endale mõttekaaslasi. Aga toetamine ei peaks sõltuma isiklikest suhetest. Esmatasandi arstiabi kättesaadavusest sõltub kõigi elanike heaolu ja selle eest hoolitsemine peaks olema ka omavalitsuse ülesanne.
Ilmselt vaatavad need omavalitsused, kes praksiseid toetavad, natuke kaugemale tulevikku ja teavad, milline olukord Eestis üldiselt valitseb. Ehk on nad n-ö omal nahal tunda saanud, mis saab siis, kui arsti mingil põhjusel ei ole.
Omaette probleem on ka asendusarsti leidmisega. Ajal, mil perearst on ära - koolitusel, talle ette nähtud puhkusel, on haige või muul põhjusel -, pole talle asendajat võtta. Praegu käivad väikeste praksiste arstid õhtutundidel asendusi tegemas, kuid sellise tööpingega ei pea ükski inimene kaua vastu.
Meie tahtsime omavalitsuste juhtideni viia sõnumi, et kui praegune olukord jätkub, võib mõni vald oma perearstist ilma jääda, sest juba praegu korraldatakse konkursse, millega otsitakse Eesti teiste maakondade omavalitsustesse arste, kellele pakutakse tasuta ruume, mille kulud kaetakse, ja muidki soodustusi.
Need vallad on tunda saanud seda, kui nende inimesed jäävad ilma esmatasandi arstist elukohas ja on sunnitud abi saamiseks 50 kilomeetri kaugusel käima.
Kui aga praksis on hästi sisustatud, ruumid hooldatud, saab perearst pakkuda inimestele paremat arstiabi - rohkem investeerida aparatuuri, uuringutesse, palgata omale häid õdesid konkurentsivõimelise palga eest.
Positiivne on, et Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu tasandil perearstide muredega hakatakse tegelema, et perearstidel tekiks kindlustunne, et ka maaomavalitsustes nende tööd väärtustatakse.
Muu hulgas tegeletakse probleemiga, kuidas saab õhtusel ajal koju maapiirkonna inimene, kes on kiirabiga haigla erakorralisse osakonda viidud meditsiiniabi saama, aga haiglaravi ei vaja. Mingi sõiduk peaks tulevikus valdade ühistegevusena käiku pandama.