150 pagulast Vaosse ei tule

Nii nad Itaaliasse, täpsemalt kurikuulsale Lampedusa saarele, jõuavad. Nende seast, kellele ÜRO on rahvusvahelise kaitse andnud, saab Eesti ise 150 enda jaoks sobilikku inimest välja valida. Eelistatult naisi lastega või terveid peresid. Ja ikka sõjapõgenikke.

FOTO: Reuters

Üleeile õhtul Brüsselis sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt võtab Eesti vastu 150 pagulast, ei tähenda automaatselt seda, et Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse rahvast juurde tuleks.

Nimelt annavad Eesti ametivõimud nendele 150-le Eesti elamisloa juba Kreekas või Itaalias ning siia tulles ootab neid ees elamispind.

Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse sõnul tuleb elukohad pagulaste jaoks leida ennetavalt, eelnevalt peaksid olemas olema ka tugiisikud, keeleõpetajad ja lastele koolid.

“Eelistatud võimalus on, et elamispinna, näiteks sotsiaalkorteri, pakub omavalitsus,” kõneles Kuuse. Tema sõnul on vabu kortereid ka Riigi Kinnisvara aktsiaseltsil ning kolmanda võimalusena on kõne all ka kirikud, kes on valmis pagulasi toetama ning neile elamispinda leidma.

Siseminister Hanno Pevkur selgitas, et 150 pagulast tulevad Eestisse vähehaaval ja kahe aasta jooksul, sedamööda, kuidas meie oleme valmis neid vastu võtma.

“Kui see hulk tuimalt ära jagada, tähendaks see üks-kaks peret aastas maakonna kohta,” lausus minister.

Pevkur tõi esile, et Eestisse saabub igal aastal 5000—7000 inimest väljastpoolt Euroopa Liitu, neist saab elamisloa umbes 3500, lisaks veel 3000 Euroopa Liidu riikide kodanikku.

Rahvusvahelist kaitset on Eesti riigilt juba pikema aja jooksul küsinud kümmekond inimest aastas, kasvama hakkas see arv 2009. aastal. Kui mullu oli rahvusvahelise kaitse küsijaid ehk Vao pagulaskeskuse kliente 147, siis tänavu oli neid esmaspäevase seisuga juba 139.

Varjupaigataotlejaid tuleb Eestisse kõige rohkem Ukrainast, järgnevad Venemaa, Gruusia ja Süüria. Just peamiselt Süüriast peaksid tulema ka need 150 pagulast, kelle Eesti vabatahtlikult vastu võtab.

Vihula vallavanem Annes Naan juhtis tähelepanu tõigale, et vastu tuleks võtta sõjapõgenikke, mitte aga neid, kes majanduslikel põhjustel kodumaalt on lahkunud.

Hanno Pevkuri sõnul on Eesti eelistuseks haavatavad inimgrupid ehk naised lastega ja soovitavalt terved perekonnad, et hiljem ei oleks sugulaste järeletoomist.

“Loomulikult anname endast parima, et selgitada välja tõelised sõjapõgenikud, aga sajaprotsendilist garantiid paraku anda pole võimalik,” lausus Pevkur.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna hinnangul on 150 pagulast, millele võib veel lisanduda kuni 30 inimest, Eesti suhtes aus number. “Tähtis on see, et sundkvooti ei tulnud,” kõneles Tsahkna.

Margus Tsahkna selgitas, et nendele pagulastele ei kehti varjupaigataotlejate reeglid ning nad saavad võimalusel kasvõi kohe tööle minna. “Tahame inimesed paigutada laiali üle Eesti, et neil oleks suurem võimalus ühiskonda inte­greeruda ja keelt omandada,” ütles ta.

Rait Kuuse sõnul tuleb siiski arvestada, et inimesed majutataks kohtadesse, kus on saadaval avalikud teenused ning kus leidub töökohti, et nad saaksid oma eluga edasi minna ega jääks riigile koormaks.

Sotsiaalkaitseministri kinnitusel on riik valmis omavalitsusi või ka kirikut aitama eluruumide renoveerimisel ja hädapärasega sisustamisel, et muuta need pagulaste vastuvõtmiseks sobilikuks.

“Ülioluline on muidugi keeleõpe,” lausus Margus Tsahkna. “Me oleme ju salakeelt kõnelev riik, eesti keele rääkijaid ainult miljon ongi,” sõnas minister.

Tsahkna lisas, et kergema integreerumise huvides tuuakse Eestisse sõjapõgenikud, kes oskavad kas inglise või vene keelt.

Hanno Pevkur rääkis, et maailmas on praegu umbes 60 miljonit sõjapõgenikku, kellest Euroopa Liit üritab praegu liikmesriikide vahel ära jagada 60 000.

Kui mullu oli Euroopa Liidus tuhande elaniku kohta kõige rohkem varjupaigataotlejaid Rootsis, järgnesid juba päris paraja vahega Malta, Luksemburg ja Austria, siis Eesti oli koos Tšehhi ja Portugaliga selle nimekirja viimastel kohtadel.

“Oleme rahuldanud vaid umbes 10—15% meile esitatud taotlustest ning ülejäänud inimesed oleme tagasi saatnud,” kõneles Hanno Pevkur.

Kui Läti ja Leedu võtavad pagulasi vastu meiega võrreldaval hulgal, siis näiteks meist väiksem Küpros on andnud nõusoleku 242 ja Hiiumaastki pindalalt kolm korda väiksem Malta 74 pagulase vastuvõtuks.

Vao pagulaskeskuse elu need 150 inimest keerulisemaks ei tee, lihtsamaks aga ka mitte. “Vao on ülekoormatud ja me otsime uusi lahendusi, sest varjupaigataotlejate arv suureneb pidevalt,” ütles Margus Tsahkna. Uute vastuvõtukeskuste loomiseks sobilike kohtade leidmisega tegeleb AS Hoolekandeteenused.

“Vaos tuleb aga kogukonnaga kokku leppida, milline on keskuse maksimaalne suurus,” kõneles Tsahkna. “On see näiteks 70 inimest või siis midagi muud,” lisas ta.

Ministri kinnitusel ühtegi kohta uue pagulaskeskuse rajamiseks praegu välja valitud ei ole, aga töö selleks käib.

Hanno Pevkur märkis, et pagulaskeskus koliti Illukalt Vaosse, sest ÜRO heitis Eestile pidevalt ette, et Illuka jääb asustatud punktidest liiga kaugele ja teenuseid on seal vähe. Ka jäi Illuka pagulaste vastuvõtuks kitsaks.

Tagasi üles