Juhtkiri: Suurele mehele suur kuju

Amandus Adamsoni pronksskulptuuri “Tšempion”, mis asub Eesti Spordimuuseumis, modelliks oli Georg Lurich. Foto: Toomas Huik/Postimees

Aasta tagasi augustis kangutas pätt Pirita teel meie suurmehe Georg Lurichi pisikest skulptuuri, et see ära viia, kuid kurjategija ei saanud seda aluse küljest kätte. Kuju jäi alles, kuid vandaal kadunuks. See oli juba kaheksas (sic!) kord, kui vandaalid-metallivargad skulptuuri kallal oma jõudu proovisid.

Kas pole vastuolus, et Eesti vägevaima jõumehe, Väike-Maarjast pärit maadluslegendi, karskusliikumise vedaja ja muidu eeskujuks oleva mehe mälestusmärgiks on vaid põlvepikkune kujuke, mis avati Pirita tee ääres Lu­richi 120. sünniaastapäeva auks 1996. aastal.

Nüüdseks sündis ka Lu­richi kodukandis Väike-Maar­jas plaan püstitada suur­mehele mälestusmärk. Paraku tuleb aru an­da, et seda niipea ei saa lu­bada, augustitorm nõu­dis ka sealkandis oma.

Ometi on skulptuure Eesti linna- ja asulapildis vähe, maitsekaid monumente ei jõutud väga palju teha ka majanduslikult hea­del aegadel. Nüüd on hakatud taas liigutama. Rakvere sai tarvale lisaks uueks süm­boliks Pärdi auks tehtud poisi jalgratta­ga, kus tõsi küll, juba valgustusega problee­me. Õnneks mitte nii suuri kui Tallinnas Vabadussõja võidusamba juures.

Pealinnas kerkis dolomiidist monument ka luuletaja Marie Underile, lahte loodetak­se püstitada Tauno Kangro Kalevipoeg.

Virumaa Teataja loodab ikka veel, et ühel ilusal päeval näeb Võsu rannapromenaadil skulptuuride parki, kus männi all vaatavad merele nii Georg Ots, Mikk Mikiver kui Kaljo Kiisk.

Läbi aegade on linnaarhitektuuris olnud skulptuuril kindel koht, on monumentaalkunsti, on pisiplastikat, nende tähendus on teinekord nii suur, et mõne monumendi püstitamisest või mahavõtmisest algavad sõjad.

Kuid skulptuuride rajamiseks on vaja lisaks heale ideele raha. Seda kipub praegusel ajal vähe olema. Seetõttu peame veel mõnda aega leppima suure mehe väikese kujuga, kui tulla tagasi Lurichi juurde.