Rein Sikk avaldab raamatus ugrimugri saladused

Rein Sikk "Minu ugrimugri".

FOTO: petroneprint.ee

Ugrimugri maailma uurinud ajakirjanik Rein Sikk on oma otsingud ja leidmised koondanud kaante vahele ja pannud raamatule pealkirjaks “Minu Ugrimugri”.

Rein Siku raamat kuulub kirjastuse Petrone Print sarja “Minu ...”, kus erinevad inimesed kirjutavad maailma erinevaist paigust. Siku raamat on selles reas eriline, sest käsitleb ühe riigi asemel eelkõige üht kultuuri, mõtte- ja eluviisi. Raamatu pealkiri viitab autori sõnul vastuolule teadusmaailma ja lihtsate inimeste vahel.

“Soome-ugriga viirastub kõigepealt üks keeltepuu, kuhu on kirjutatud marid, komid, udmurdid, handid, mansid jne. Tegelikult tundub see pööraselt keeruline asi,” kõneles Rein Sikk Viru Folgil toimunud raamatuesitlusel.

“Siis tulevad mängu veel filoloogid, kes räägivad, et selle keele see vorm on hästi sarnane selle keele selle vormiga, ja kuna need vormid on hästi sarnased, siis me olemegi sugulased. See on pööraselt põnev teada, aga ausalt öeldes ei lähe see mulle eriti korda, milline vorm on millise vormiga sarnane. Ma hakkasin otsima, mis meid seob ugrimugridega inimlikult. Õnneks on olemas selline mees nagu Andres Heinapuu, kes mitmekümne aasta eest lasi kasutusele sõna “ugrimugri”. See on akadeemilise soome-ugri inimlik vorm. Just inimlikkust püüdsin ma raamatus leida.”

Inimlikke lugusid mahub Siku raamatusse mitu: alates saami hundilaulust, lõpetades Kadrina saunaklubi seiklustega Toompeal. Mis kõige olulisem: välja saab öeldud ka ugrimugri suurim saladus, ent selle teadasaamiseks tuleb juba raamatut lugeda.

Raamatu saamislugu meenutas Rein Sikk järgnevalt: “Olin just lõpetanud Justin Petrone raamatu “Minu Eesti”. Ujusin hommikul Kadrina basseinis ja mind külastas mõte, et ajakirjanikutööst on palju üle jäänud lahti kirjutamata lugusid ja emotsioone. Helistasin Epp Petronele ja õhtuks olid käed löödud.”

Mälust, internetist ja isiklikust arhiivist oma ugrimugri juhtumisi otsides meenusid Sikule momendid ja lood, kust ugrimugrinduse olemus kujukalt välja joonistub. “Minu Ugrimugri” eesmärk polnud aga niivõrd lugude kirjapanek, kuivõrd arusaamine ühisosast hõimlastega. “Hästi on sellest kirjutatud filoloogias, etnograafias, aga mitte inimhinges,” sõnas kirjamees.

Teose sihtrühmaks ütleb Rein Sikk olevat eelkõige eestlased kui ugrimugrilased. Paljud lugejad on autorile öelnud, et nad on just tänu sellele raamatule hakanud oma juuri ja hõimlasi uurima ning leidnud hõimkonda uusi sõpru.

Plaanis on raamat anda välja ka venekeelsena, et vene keelt kõnelevad hõimlased saaksid aimu, mida üks eesti ugrimugri neist mõtleb. “Kõik oleneb heatahtlikest lugejatest,” jättis Sikk “Minu Ugrimugri” edasise saatuse kohta otsad lahtiseks.

Raamatut esitleda on plaanis aga veelgi. Rakvere teatri hooaja alguses on Sikk lubanud korraldada kirjastuse Petrone Print juhi Epp Petronega vestlusõhtu, kus räägitakse oma tegemistest ja maailmanägemisest. Ugrimugri lood saavad tõhusat täiendust iga päevaga.

Tagasi üles