Kord aastas, sügiseti, hõimupäevadel, tunnen erilist rõõmu ja uhkust, et olen soomeugrilane, ehk selle hõimurahvaste ühise ettevõtmisega kaasneb omapärane maagiline aura, mis seob ugrimugrilasi nähtamatu sidemega. Ning tuletab meelde, et peale veresugulaste on meil veel ääretult palju sugulasi-hõimlasi.
Nadezhda Widder: Soomeugri hõimupäevad lõid uue maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni keskkooli lõpuni elasin kõrvuti marilastega ega teadnudki, et nad on udmurtide hõimurahvas. Sellest sain teada Eestis, kui tulin 1992. aastal hõimurahvaste programmi raames koos teiste välismaiste soomeugrilastega õppima Tartu ülikooli.
Noortele, kes julgesid tulla kohe pärast keskkooli lõpetamist nii kaugele õppima ja said käia kodumaal kaks korda aastas, oli uus elu esialgu tõeliseks katsumuseks.
Aga nad leidsid varsti eestlaste ja üksteise hulgast lähedasi inimesi, keda nii vajasid võõrsil ja keda ükski neist ei leiaks oma kodumaal. Ning omandasid Eestis uusi teadmisi, mida jagasid meeleldi oma kodumaal.
Kui meenutan, siis võisin väsimatult rääkida sugulastele ja tuttavatele eestlastest ja teistest hõimlastest. Mõni kuulas huviga, mõni - kahtlusega. Paljudele oli see teema võõras - nagu ka minule endale varem.
Identiteet tugevneb
Nüüd aga ei pea ka minu kodumaal enam seletama, kes on eestlased või näiteks ungarlased – meedias kajastatakse ja jälgitakse soome-ugri maailmas toimuvat. Udmurdid ja teised soomeugrilased suhtuvad sellesse soojalt ja uhkelt. Mittehõimlased aga kas ükskõikselt või skeptiliselt.
On ka selliseid, kes leiavad, et väikeste rahvaste ühendused ja ettevõtmised, nagu näiteks hõimupäevad, on ohtlikud. No jah, kui udmurdid veel 15-20 aastat tagasi ei julgenud tänavatel oma keelt kasutada, siis nüüdseks on nende identiteet nii palju tõusnud, et nad räägivad emakeelt julgelt.
Emakeel tänaval
Aeg läheb, olukord muutub. Soome-ugri maailmast teatakse nüüd ka minu kodumaal, kuigi suhtumine sellesse on erinev ja vastuoluline.
Mis teha, maailm on karm ja alati leidub neid, kes arvavad või suhtuvad teisiti. Peaasi on see, et udmurdi keel kõlab nüüd ka tänavatel.
Eesti on vist ainuke soome-ugri maa, kus nii soojalt suhtutakse oma hõimlastesse ja nii palju tehakse Ida soomeugrilaste heaks.
Näiteks udmurdid omakorda suhtuvad eestlastesse väga sõbralikult ning külalisi Eestist oodatakse alati ja võetakse neid vastu eriti soojalt - nagu kaugelt sugulasi ikka.
Eesti on ka ainuke soome-ugri maa, kus nii suurejooneliselt tähistatakse hõimupäevi - üritust, kus saab kokku ühe väikese maailma suur suguvõsa. Mis sellest, et keeled erinevad, ikka oskavad kõik mari “Nööri” kaasa tantsida või komi “Marjamoli” kaasa laulda.
Sellest pisikust, mille mina sain 18 aastat tagasi oma esimestel hõimupäevadel, vist enam lahti ei saa. Ja kord aastas, sügisel, hõimupäevadel, tunnen erilist rõõmu, et see väike ugrimugri maailm pole uni ega muinasjutt, ja uhkust – et olen üks väike osa sellest maailmast.
Autor on Nädalalehe ajakirjanik