Persoon: Vinüülikrabin hoiab Elvist kütkes

Rakvere teatri turundusjuht Elvis Efert tunneb end teatris omas elemendis - teatripere hoiab tema sõnul kokku. Kui sa oled oma, siis sa oled oma. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Elvis Efert, kes kooliajal soovis alustada profikorvpalluri karjääri, on sellest kevadest turundusjuht teatris, et mängida üheks meeskonnaks näitlejad ja publik.

Kui praegune Rakvere teatri turundusjuht Elvis Efert veel Vinni-Pajusti gümnaasiumis õppis, olid tema plaanid hoo­pis teistsugused ja mõtetes sidus koolipoiss oma tuleviku profispordiga. “Alustasin spordiga 10-11-aastaselt. Tol ajal oli kergejõustik see, mis huvitas. Seda sai ohtralt tehtud ja Eesti mõistes ka päris heal tasemel,” kõneles ta. Medaleid on tal ette näidata nii Lääne-Viru, Ida-Viru kui Eesti meistrivõistlustelt.

Kui Vinnis alustas tegevust Rakvere korvpalliklubi Aivo Erkmaa juhendamisel, hakkas 13aastane Elvis hoopis pallimänguga aktiivsemalt tegelema. “Esimese korvpallimängu maitse sain suhu küll juba Remy Aare treeningutest, kuid tõsisem huvi tekkis, kui Aivo Erkmaa Vinni saabus.”

2000. aastate alguses valiti ta koos Kristo Saage ja Tanel Sokuga ehk meestega, kes praegu korvpallis ilma teevad, nn sümboolsesse viisikusse ehk hooaja parimate mängijate sekka. Treeniti mitu korda päevas ja kõik see juhtis Elvist aina rohkem mõttele, et miks mitte teenida elatist korvpallurina.

Aasta 2005 oli talle enda sõnul korvpallis saatuslik. “Käsil oli viimane kooliaasta ja ma ei suutnud otsustada, kas ikka tahan korvpalliga tulevikus elatist teenida. Ma ei ole ka pikkuselt õige korvpalluri mõõtu, seega otsustasin, et ei. Selge soov ja tahe saada korvpalluriks oli kadunud ning siis hakkas veel tervis nöökima,” rääkis ta.

Vinüülikogemus

“2005. aasta suvel mängisime And1 5on5 tänavakorvpalli, mis oli toona uus asi. Võitsime. Kuid kõik män­gud mängiti asfaldi peal ... Nemad sõitsid Moskvasse rahvusvahelist turnii­ri mängima, mina jäin põlvetraumaga kõr­vale,” jutustas Elvis. Tema meeskond jäi toona Moskvas teiseks, jäädes al­la vaid tollastele Euroopa meistritele.

Niimoodi siis korvpallurikarjäär taanduski. “Tekkis huvi, et võiks ise õpetada korvpalli. Läksin Tallinna kehakultuuri õppima.” Kuid ka seal said takistuseks põlved, mis füüsilisele koormusele vastu ei pidanud. Korvpalli ei ole ta aga päriselt jätnud ning mängib Lääne-Viru meistriliigas SK Tammed ridades.

Ja praegu õpib Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis finantsjuhtimist. Lisaks suur hulk täienduskoolitusi, mida ta on endale sihiks võtnud. Ka Georg Otsa nimelises muusikakoolis on ta end täiendanud muusikateaduste alal.

Tänu muusikahuvile alustas Elvis Efert 2008. aastal tööd Raadio Virus. “Rääkisin tookordse programmijuhiga oma ideest teha saadet muusikažanrides, näiteks1930ndate ja 1940ndate muusika, džäss, reggae, folk ...,” meenu­tas ta. Mõttest võeti tuld ja Elvis hakkas­ki saateid tegema. “See oli päris raske, näiteks ei olnud eriti lihtne 1930ndate muusika leidmine. Õnneks on raamatukogud ja arhiivid, kus see muusika on olemas. Lisaks tuli välja uurida ajalooline taust. Lihtne ei olnud,” kirjeldas ta saadete ettevalmistusi.

Praegu teeb ta saadet, mis kannab sama nime teatriürituse sarjaga - Indi Ila, kus ta mängib peamiselt sõltumatute ja väiksemate plaadifirmade muusikat. “Mul on endal ka selline huvi, jälgin, mida kuskil Inglismaa underground- ja indie-plaadifirmade alt välja tuleb ja mida kätte on saada,” lisas ta.

“Ma olen mõelnud, milline mu muusikamaitse siis ikkagi on. Mõni kuulab klassikat, teine rokkmuusikat - neil inimestel on midagi paigas, minul pole. Nüüd avastasin enda jaoks näiteks Steve Reichi muusika, mis on kompositsioonilt minimalistlik, kaasaegne ja kütkestav. Ta teeb seda nii huvitavalt. Samas võin kuulata tantsumuusikat ... Mind kütkestavad muusikas värvid.” Ja neid leiab ta igast žanrist.
Ka Elvise enda plaadikogu, kuhu kuuluvad peamiselt vinüülplaadid, on päris arvukas. “Ma ise ei leia, et mu plaadikogu väga suur oleks, alati võiks suurem olla. Aga vinüül toob muusika eheduse palju paremini esile kui CD. Vinüül peab hooldatud olema. Vinüül lõpeb otsa, vajab vahetamist ja annab sellest kohe märku krabina ja krõbinaga,” on muusika nautimise protsess tema sõnul nii hoopis teistsugune.

“Kunagi käisin paljudel üritustel, nüüd panen kodus plaadi mängima, loen midagi, istun ja kuulan, mõtlen, mida selle looga öelda tahetakse. See tegevus on palju kütkestavam. Samas ma pole ju vana, võiksin vabalt käia pidudel, aga see ei huvita mind,” tunnistas ta.
Eesti turult Elvis oma plaadikogule lisa eriti ei leia, rääkimata siis Rakverest. “Kasutan palju Inglismaa ja Saksa edasimüüjate teeneid. See on kallis hobi,” ütles ta muheldes. “Olen vahel ikka mõelnud, et mis raha mul oleks, kui poleks ostnud plaate. Sõidaksin vist üsna kalli autoga või võiksin endale lubada materiaalset luksust. Aga kellele
mis ..., mina ostan emotsiooni ja tunnet, mida pakub muusika. Teatrietendus on siiski alati kellegi nägemus, maa­likunst on kunstniku väljendus, muusika on aga igaühe enda tõlgendus.”

Teatrielu

Kultuurihuvi oli Elvisel juba keskkoolis. Näiteks võitis ta koolis ära luulekonkursi, kirjutades luuletuse Ameerika tuntuimast gangsterist Al Capo­ne´ist. Luuletusi kirjutas ta palju, kuid nüüd ei ole seda enam ammu teinud.

Tallinnas õppides oli võimalusi külastada mitmesuguseid kultuuriüritusi ja näiteks Von Krahli teater sai üsna koduseks. Seda, et ta ühel hetkel ise teatris võiks töötada, ta muidugi ette ei osanud kujutada.

Rakvere teatris on Elvis Efert töötanud märtsist ning tööle saamisega oli tal huvitav lugu. Teatrile otsiti turundusjuhti saates “Tööotsija”, kuhu kandideeris ka Elvis. Kolme saatesse pääsenu sekka teda ei valitud. “Kardeti vist seda, et ma ei ole piisavalt avatud suhtleja, nagu vaja oleks, sain nende mõttekäigust nii aru, sest raadios töötades ma ju ei näe oma publikut,” arvas ta.

Tol korral saate võitnud inimesega koostöö teatril ei jätkunud. Ühel päeval, kui Elvis oli teatris abiks lavastuse “39 astet” helikujunduse tegemisel, tuli tema juurde teatridirektor Joonas Tartu, kes pakkus, kas ta ei tahaks proovida esialgu mõnda aega. Mõnest ajast sai aga hästi toimiv koostöö.

“Teatris on inimesed väga erinevate huvidega, väga erinevad isiksused. Neil on üks ühine joon, mis mulle väga meeldib, nad on väga kokkuhoidvad. Oskavad üksteist hoida ja töötavad ühise eesmärgi saavutamise nimel.”

Töö on küll teistsugune, kui ta ette kujutas - see on loominguline tegevus, kus tuleb mõttes pisiasjadeni läbi mängida kõik, mis puudutab inimese teatrisse jõudmist tema lahkumiseni.

Teatripisik peitub ka temas endas ning Elvis on laval üles astunud Balto­scandalil Kaja Kanni ja Juha Valkeapää lavastuses “50 Lovely Ways to Die”. “Väga huvitav kogemus, kuid arvan, et mulle meeldib pigem jälgida lava kõrvalt, aga never say never!”
Teatris töötamine annabki võimaluse väga lähedalt näha, kuidas sünnib teatriime – ühel hetkel on nad kolleegid, teisel hetkel kehastuvad laval kellekski teiseks. “See võlub, see on hämmastav kõrvalt vaadata ja jälgida, kuidas ühel hetkel on näitleja üks ja järgmisel hetkel hoopis teine.”

Isadus

See aasta oli Elvis Eferti ja tema näitlejast abikaasa Marin Mägi-Eferti jaoks oluline – nende perre sündis juulis pisitütar Elli ning nende (elu)­rollidesse lisandus uus - lapsevanemaks olemine. “Isaks saamise kogemust on raske kirjeldada. Kuidas kirjeldada imet?” küsis ta. “Mul on, kelle pärast elus edasi minna. Tahan talle anda kõike ja paremat, mis on ilmselt kõikide isade-emade unistus.”

Tütrele nime leidsid nad nimeraamatust. “Nimi peab olema ilus ja selge. Et ei peaks tulevikus koolis oma nime häbenema,” põhjendas ta.
Elvise enda eesnimi annab justkui aimu tema muusikalembuse algest ja selles on “süüdi”  isa.

“Isalt on ilmselt ka mu muusikaarmastus tulnud, esimesed kuulamised ja kogemused olid koos temaga. Gunnar Graps ja Led Zeppelin - sealt on see vast alguse saanud. Ja minu nimi on tulnud loomulikult rokikuninga enda järgi.” Muide, Elvise vanaisal on tema sõnul üsna omalaadne nimi – Genrich. “Mõtlesime, et kui peaks perre poeg sündima, siis paneme talle vanaisa nime.”

Elvise abikaasa Marin on samuti väga musikaalne. “Meil on ka ühiseid lemmikartiste ja -laule. Maitse pole ühine. Mind kütkestavad muusikas nüansid ja värvid. Marin kuulaks eelkõige džässi,” rääkis ta.

Ellile laulab Marin aga unelauluks hoopis Def Räädu vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul lauldud “Viru vannet”.
“Selles on süüdi ilmselt Def Räädu plaat, mis sattus mängima ja Elli tol hetkel selle üle rõõmustas. Niimoodi ta on jäänud,” lisas Elvis.

Igavesti ja homme

Ühest Soulfly laulust noppis Elvis Efert välja endale moto, tarkusetera, mida varemgi välja öeldud: “Learn as if you’re going to live forever, live as if you’re going to die tomorrow!” (“Õpi, nagu sa elaks igavesti, ela, nagu sa sureks homme” - toim.)
“Ma tunnen, et see toimib minu puhul. Iga päev on uus päev, iga päev saab midagi õppida. Mis puutub teise poolde, siis võiks päevas olla 24 tunni asemel rohkem. Aga seda tahaks ilmselt kõik.”

Elvis Efert

Sündinud 13. juulil 1985.
Töötab Rakvere teatris turundusjuhina ja Raadio Virus saatejuhina.

TEISED ELVISEST

Marin Mägi-Efert, abikaasa

Elvisele meeldivad UFOd. Elvisele ei meeldi rumalad inimesed. Elvis teab unepealt kõikide korvpallurite pikkusi. Elvis kogub igasugu jubinaid. Elvis teeb väga pühendunult seda, mida ta parasjagu teeb. Elvis on mees, kellele ma tahan lapsi sünnitada.

Heigo Teder, Rakvere teatri projektijuht

Elvis on tark meeskonnamängija - vaikib vajadusel palju, kuid otsustavatel hetkedel seisab jõuliselt oma ideede eest. Ülioluline iseloomuomadus, et olla teatris kui keerulises indiviidide keskkonnas hinnatud ja austatud turundusjuht.
Kuidas suuta üheaegselt huvi tekitada nii pressiinimestes kui ka samade ideedega kirgastada näiteseltskonda ja publikut? Rakvere teater on pikka aega selliste omadustega turundusjuhti otsinud, ja tundub, et nüüd oleme leidnud.

Veiko Trakmann, kolleeg Raadio Virust

Elvis on väga hea sõber ja kolleeg. Teeb oma tööd raadios suure pühendumise ja missioonitundega.
Alati abivalmis ja toetava sõnaga oma kolleegide suhtes. Elvis on üks igati vahva ja tore tegelane.