Üllar Saaremäe: minu meelest on punk pigem selline sisemine protest

Punklaulupeo idee autor Üllar Saaremäe on noorena punkar olnud, kuid mitte harja kandev ja laisk, nagu nõukogude ajal stereotüüpselt arvati, vaid sissepoole elav. Foto: Toomas Erapart, töötlus

Punklaulupeo idee autor Üllar Saaremäe on noorena punkar olnud, kuid mitte harja kandev ja laisk, nagu nõukogude ajal stereotüüpselt arvati, vaid sissepoole elav.

Mis on teie jaoks punk?

Kõige õigem vaste oleks vahest kõverpeegel ühiskonnale. Ma olen püüdnud neid definitsioone sõnastada üht- ja teistpidi. Slängis tähendab see inglise keelest tõlgituna saasta, mis ujub veepinnal, mille ühiskond on jäätmetorudest välja visanud. Ja see näitab tegelikult, et ümberringi ei ole ainult lilled ja edu, vaid ühiskonnas on ka negatiivne pool. Aga kõverpeegel oleks ilmselt kõige õigem vastus.

Kui palju on punklaulupeol seda punki, mida just kirjeldasite?

No sisuliselt ikka on, sest esitatakse ju punklaule. Punkbändide, -poeetide ja -muusikute loomingut. See on lihtsalt koorilaulu võtmes.

Kui palju ta aga väliselt või vormiliselt punk on... Ma ütleks, et see on suhteliselt suuremastaabiline stiilipidu paraku. Inimesed, kes sinna kokku tulevad, ei ole ju punkarid, mõni üksik võib-olla on. Nad riietuvad enda kujutelma järgi, missugune võiks punk nende meelest välja näha.

Mis te arvate, kui palju võiks sellele peole tulla päris pungi austajaid?

Ma arvan, et kõik punkmuusika austajad võiks tulla. Kui palju neid tuleb, on iseasi, ja kui palju neid protestist tulemata jätab, on samuti iseasi. On ka neid, kelle arvates on see püha ürituse solvamine. See on aga iga inimese oma teha.

Ma tean väga mitmeid punkareid, kelle jaoks on see fun ja kes on igal juhul kohal. Aga ka selles liikumises on äärmuslasi, kes põhimõtteliselt ei tule. Aga mis siis teha, kohustust ei ole.

Palju lauljaid üldse kokku tuleb?

Kuskil 1700. See on paraku ka Rakvere laululava viimane piir. Kooride ääred sulanduvad niigi juba publikuga kokku

Aga kui vaadata kolmanda punklaulupeo kava, siis mis on teie hinnangul tänavune parim lugu?

Jään vastuse võlgu. Lood on valitud ikkagi selle järgi, et nad esindavad üht- või teistpidi mingit olulist maailmavaatelist seisukohta või kõverpeegeldavad seda. Ka see kava on teatud sõnumiga üles ehitatud. Kel huvi, see aimaku, kel kõrvad, see kuulaku.

Ma ei oska öelda, mis on parim lugu, aga kõige rohkem furoori tekitab kindlasti “Bogorodica devo”, Pussy Rioti lugu, mille pärast plikad Venemaal vangi saadeti. “Anarchy in the U.K”, Sex Pistolsi 77. aastal välja tulnud lugu, on sõnumi poolest vaata et karmimgi, aga see on juba ajalugu ja nii-öelda pungiklassika ning ei tekita enam kelleski küsimust.

Kuid teie elu parimad punklood?

No ütleme, et kolmandal punklaulupeol kõlavad nad enamasti ära. Aga kui võtta kõik kolm kokku, siis on nad kõik ka ära kõlanud. Laias laastus on meil kolme peo peale 50 lugu olnud. Noh, see ongi minu TOP 50.

Olete ise olnud nooruses punkar ja punkmuusika austaja. Kas siiani?

Eks aeg teeb oma ja ega ma ainult punki ka ei kuula. See jääb pigem noorusesse, vanusesse 12–18. See oli põhiline aeg, kui ma eelkõige kaitsesin seda muude stiilide kõrval. Aga pärast seda maailm ikka avardus.

Punkar olen ma küll olnud, aga seespool. Ma ei ole kunagi olnud harja kandev, õlut joov ja mitte kooli minev punkar, nagu nõukogude ajal võis punkari sünonüümiks öelda.

Ma pigem olin selline ... hea küll, musta riiet ja nahksaapaid kandsin ma ikka, aga ma nagu ei kekanud selle välimusega. Minu meelest on punk pigem selline sisemine protest või vaimne valmisolek vastu hakata, mitte niivõrd füüsiline ja väline. Aga laulupeod ongi austuseks sellele subkultuurile.

Ja no praegu olen ikkagi eelkõige näitleja ja teatrijuht, kuigi terav silm võib mu välimusest ka kõik need elemendid üles otsida.