Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/11/103790t1h6b09.jpg)
Mõlemad mu vanaemad olid usinad käsitöötegijad. Ikka oli neil mõne soki või kinda kudumine käsil. Ja need olid väga ilusad oma-vanaema-käekirjalised käpikud ja sokid, mustrilised vestid ja soojad kampsunid, mis valmisid ja kandmist leidsid.
Millegipärast tahan isegi sombustel sügisõhtutel vardad ja lõngakerad välja otsida, kuigi vajadust ju otseselt pole – kaubandusvõrk on täis kaupa igale maitsele. Ja kui arvestada välja enda kootud kudumi hind ja selleks kulunud aeg, siis leiaks poest mitu korda odavamaid. Nii et eseme soodsus, ilu või kvaliteet pole argumendid, mis panevad näputööd tegema.
Aga ometi seda tehakse. Sageli tegemise enda mõnu tõttu, isikupärase riidetüki loomise pärast, soovist kinkida lähedastele midagi isiklikku ja erilist – kuidas keegi.
Igatahes on rõõm, et nii noored kui vanemad on ka tänapäeval õppimas ja taasavastamas varraste ja lõngakerade võlu ning seda kõike nautimas.