Muinsuskaitsepäeval avasid mitmed tööstuspärandid oma uksed, et näidata erilisust ja ilu.
Muinsuskaitsepäeval näitasid fanaatikud vägevaid ja erilisi tuuleveskeid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tamsalu vallas Kuie tuuliku juures oli tuul erakordselt tugev. Mitte tuule pärast ei pannud omanik tuulikut tööle. Ei! Sellel erilisel tuulikul puuduvad tiivikud. Aga uksed olid avatud. Võimalust piiluda Virumaa ainukest algupärase sisustusega säilinud tuulikut, kasutas päeva jooksul 30 inimest. Tuuliku omaniku poeg Sven Schönberg pidi rääkima oma iludusest lakkamatult. Selle minevikust ja olevikust. „Minu vanavanaisa ostsis selle kunagi, see töötas päevani kui Breznev ära suri. 10. novembril 1982 kukkusid tiivad tormiga alla,“ rääkis ta.
Tasa ja targu on tal aina enam tekkinud idee, asi taaskord käima lükata. Kuigi jahu, mannat, tangu siin enam ilmselt ei tehta. „Jahu ei hakka tõesti tegema, oluline on see, et inimesed näeksid, kuidas see töötab.“ Puidu ja tõrva järgi lõhnav tuulik andis siiski tunnistust, et selle kallal on vaikselt nokitsetud. „Saime pisut toetust, tuuliku väliskülje oleme ära katnud. Nii pole vesi sisse tulnud,“ rääkis Scönberg tuulikust. Kolmekorruselisest Hollandi tüüpi tuuleveskist, mille alumine osa on ehitatud maakivist ja ülemine osa kaetud laastudega.
Siis, kui tema veskit imetlusega tervitasid Võivere veski omanikud.
„Me oleme need süüdlased, et see veski on lahti,“ muigas Võivere tuuleveski omanik ja MTÜ Eesti Veskivaramu toimkonna liige Liivika Harjo. Ka nende Võivere tuuleveskis oli võimalik laupäeval hoonet vaadata ja muu hulgas tutvuda eksponaadiga – Struve kaare interaktiivse lahendusega.
„Meil on ainult välisilme, midagi tuuliku sees ei ole. Kui me 12 aastat tagasi selle ostsime, siis polnud seal midagi. Kivitangid ja võllid. Nüüd tahame edasi arendada eelkõige ekspositsiooni. Nii, et kui meilt küsida, kas me hakkame jahvatama, siis jah, me hakkame seda tegema. Aga me jahvatame ühte lugu. Struve meridiaanikaare lugu,“ nentis Harjo.
Perekond Harjo, nagu ka kõik teised tuulikute omanikud, on fanaatikud. „Vähe sellest, et ostsime tuuliku, me hakkame seda ka ise ehitama,“ muigas peremees. Perenaine täiendas, et maja, selle ostsid nad just tuuliku pärast.
Ja nii püüabki kogu see seltskond veskifanaatikuid, hoida ja tutvustada seda pärandit ja kaasaegset kasutust.
„Meie veski on tühi, inimesel peab ikkagi olema fantaasiat, kuid ma näen, et inimesed lähevad rõõmsalt ära ja süttivad, isegi kui tuleb neile öelda, et mõelge ise juurde,“ muigas perenaine rõõmsalt. Ja nentis juurde, et ka veskid on õnneks juhtunud õigetele omanikele, kelle silmad peas põlevad.
Ja nagu tellitult, läks Kuie tuuliku omanik, otsima tuuliku lippu. „Numbrid, mis siin peal on, ei teagi, ilmselt näitavad seda, et veski on siia toodud. Muide, vene ajal taheti veski siit vabaõhumuuseumisse viia aga tööd ja vaeva oli liiga palju,“ rääkis Schönberg ja ohkas õnnelikult.
Muinsuskaitsepäeval oli Lääne-Virumaal huvilistele avatud Võivere tuulik, Kunda tsemendimuuseum, Moe piiritustehase muuseum, Porkuni paemuuseum ja Tamsalu lubjapark, samuti Kulina jahuveski ja Kuie tuulik, Vihula vesiveski ning Venevere veskikoht.